Allergiline ja mitteallergiline nohu lastel

• 01. mai 2024
• Allergia erinumber 2024

Nohu ehk riniit on nina limaskesta põletikuline seisund, mille puhul esinevad eritis ninast, limaskesta turse (ninakinnisus) ja nina sügelus-aevastused. Hoolikast anamneesist tekib aimdus, mis tüüpi nohuga võiks tegemist olla.

Allergiline nohu

Allergilise nohu puhul on ninasekreet vesine, läbipaistev või valkjas. Iseloomulik on sügelus: nina, silmad, vahel ka kurk, kõrvad, nahk. Sekreedi kurku valgumisest ehk ninaneelunohust võib tekkida märga köha või köhatamist. Silmaalused võivad olla tumedad, silmalaud turses, silmad punetavad ja on vesised. Kaasuvalt võib esineda atoopilist dermatiiti või astmat. Sageli on allergiaprobleeme teistelgi pereliikmetel.

Aastaringse allergilise nohu kõige sagedasemad põhjused on kodutolmulest ja koduloomad, harvem hallitusseened. Hooajalist ehk sesoonset nohu (heinanohu) põhjustavad õietolmud. Kevadel on nendeks puude õietolmud, nagu kase, lepa ja sarapuu oma, juuni lõpus-juulis heinte-kõrreliste ja augustis-septembris puju ja teiste umbrohtude õietolm. Ligi 25 protsendil õietolmuallergikutest tekivad allergianähud osa tooreste puu- ja köögiviljade või pähklite söömisel – seda nimetatakse ristallergiaks. Neil tekib siis tüüpiliselt suusügelustunne või mõnel ka silmade ja nina allergianähud (nagu oleks õitseaeg).

Diagnoosimine ja ravi
Allergilise nohu diagnoosimiseks kasutatakse kas nahatorketeste, mida saab teha allergoloogi juures, või verest spetsiifiliste IgE-antikehade määramist. Mõlemad meetodid on väga head, kuid tähtis on tulemusi õigesti tõlgendada, sest puudub ühene korrelatsioon spetsiaalsete IgE-väärtuste ja vaevuste raskuse vahel. Diagnoosi aluseks on allergiasümptomite teke kokkupuutel allergeeniga.

Allergilise nohu puhul kasutatakse kolme ravimeetodit:

• allergeeni vältimine;
• medikamentravi;
• allergeenspetsiifiline immuunravi.

Allergilise nohu vaevused võivad oma raskusastmelt inimeseti suuresti varieeruda: mõni kasutab õitseajal vaid pisteliselt antihistamiinikumi, teine peab kasutama kogu ravimite arsenali ja piirama õues viibimise aega. Loomaallergia korral võivad mõnikord sümptomid tekkida kaudsest kontaktist, kus looma ruumis ei viibi, näiteks allergeenist loomaomanikust sõbra riietel.
Tulenevalt sümptomite raskusest valitakse ravi. Ravimitest on enim kasutatud antihistamiinikumid, mida on saadaval suukaudsete, ninasiseste ja silmatilkadena. Need aitavad sügelus, aevastamise, nohu ja silmavaevuseid leevendada.

Ninakinnisuse raviks on kõige tõhusam ninna pihustatav hormoon (ninasteroid), mida kasutatakse üks-kaks korda päevas mõne nädala kuni mitme kuu jooksul. Ravim vähendab ka sekreedi hulka, sügelust ja silmasümptomeid. Leevendus ei saabu päeva-paariga, sestap tuleks varuda kannatust.

Kui ninasteroid põhjustab limaskesta kuivust või limaskesta veritsust, on abiks käsimüügist saadav niisutav geel või õlisprei. Ninalimaskesta loputamine füsioloogilise või meresoolalahusega aitab limaskestalt eemaldada allergeeni ja puhastada ninakäike sekreedist ning koorikutest.

Mõõduka või raske allergilise nohu puhul, kui allergiaravimite efekt on ebapiisav või ei ole neid mingil põhjusel võimalik tarvitada, võib alates 6. eluaastast kaaluda allergeenspetsiifilise immuunravi tegemist. Selle puhul harjutatakse organismi allergeeniga 3–5 aasta jooksul. Valitud õietolmu- või tolmulestaallergeeni lahust manustatakse igapäevaste keelealuste tilkadena või kord kuus tehtavate nahaaluste süstetena.

Allergiaravimid on üldiselt hästi talutavad ja väheste kõrvaltoimetega. Nende kasutamine aitab vähendada allergilise nohuga kaasuvaid probleeme ja tüsistusi: ninakõrvalkoobaste põletikku, keskkõrvapõletikku, kuulmislangust, peavalu, kroonilist väsimust, keskendumisvõime langust, kehva und.

Elukvaliteedi hindamiseks saavad allergilise nohu ja astmaga haiged kasutada RAPP-küsimustikku.

RAPP-küsimustik
Allergilise riniidi ja astmaga patsiendile suunatud RAPP (RhinAsthma Patient Perspective) küsimustik on valideeritud küsimustik, et hinnata tervisega seotud elukvaliteeti astma ja allergilise riniidiga patsientidel igapäevases kliinilises praktikas. Küsimustik hindab, kuidas mõjutavad allergiline nohu ja astma patsientide igapäevaelu.
Palun märgi, kui suurel määral häirisid sind viimase kahe nädala jooksul järgmised nähud:

	Üldse mitte 1	Natuke 2	Üsna 3	Palju 4	Väga palju 5	Punkti- skaala
1. Ninakinnisus või nohu, aevastamine või ninasügelus
2. Silmade sügelus, vesisus, kipitus ja punetus
3. Keskendumisraskused
4. Vilistav hingamine, köha, valu rinnus, hingeldus
5. Unehäired (näiteks öised ärkamised)
6. Vajadus vältida teatud piirkondi-keskkondi
7. Vajadus kasutada ravimeid
8. Mõne tegevuse sooritamise piirangud (näiteks töötamine, õppimine, sportimine)

Mitteallergiline nohu

Viiruslik nohu
Ülemiste hingamisteede nakkused on lapseeas väga sage mure: alla kolmeaastased kollektiivis käimist alustanud lapsed võivad neid põdeda kuni 12 korda aastas. Võib isegi olla keeruline aru saada, millal üks viirusnohu lõpeb ja teine algab.
Viiruslik nohu taandub 7–10 päevaga. Ravimitega saab lapse enesetunnet parandada ja mõnevõrra vähendada tüsistuste (näiteks keskkõrvapõletik) tekke riski, kuid viirusliku nohu kestvust me lühendada ei saa. Abiks on nina loputamine füsioloogilise või meresoolalahusega mitu korda päevas, limaskesta turse alandamiseks dekongestandi kasutamine (ninasprei, siirup), nuuskamine; vajadusel valuvaigisti ja palavikualandaja. Kui nohu 7–10 päevaga ei taandu, ninast tuleb kollakas-rohekas sekreet, on pea- või kõrvavalu, mõnikord ka palavik, siis võib tegemist olla ninakõrvalkoobaste või keskkõrvapõletikuga. Enamasti on sel juhul vaja antibakteriaalset ravi.

Anatoomilised ja mitteanatoomilised põhjused
Kui äge viiruslik nohu kõrvale jätta, võib mitteallergilise nohu põhjused jaotada anatoomilisteks ja mitteanatoomilisteks. Esimeste hulka kuuluvad väikelaste sagedane probleem – ninaneelumandli ehk adenoidi suurenemine, lisaks ninakarbikute suurenemine, nina vaheseina kõverus, võõrkeha ninas, ninapolüüp… Mitteanatoomilised on näiteks vasomotoorne nohu (ninalimaskesta närvide ja veresoonte regulatsiooni häirest) ja ravimitekkeline nohu.

• Adenoid
  Eelkooli ja nooremas koolieas lastel tuleks adenoidi kahtlustada pideva suuhingamise, norskamise, nasaalse kõne, uneapnoe, limakõrva, püsinohu ja korduvate keskkõrvapõletike korral. Raviks on operatsioon, millega kõrva-nina-kurguarst adenoidi eemaldab.
• Ninavaheseina kõverus
  Ninavaheseina kõverus võib olla kaasasündinud või trauma tagajärg. Sageli esineb sel juhul püsiv ühepoolne ninahingamise takistus, mida süvendab veelgi võimalik kaasuv allergiline nohu või viirusnakkus. Seda opereeritakse vajadusel vahetult trauma järel või lapse täiskasvanuks saamisel.
• Ninapolüüp
  Lapseeas on ninapolüüpe harva ja nende esinemisel tuleb uurida teatud harvikhaiguste suhtes (tsüstiline fibroos, primaarne tsiiliate düskineesia).
• Võõrkeha ninas
  Ennast ja maailma avastavad väikelapsed kipuvad ninakäikudesse asju toppima: toitu, ehteid, mänguasju. Et nad oma teost sageli vanemale rääkima ei lähe, siis võib võõrkeha enne avastamist mõnikord üsna pikalt ninakäigus püsida.
  Võõrkehale viitavad ühepoolne mädane nohu, ebameeldiv lõhn ja ühepoolne ninakinnisus. Kui nuusates võõrkeha välja ei tule, tuleks pöörduda arstile. Vältida tuleb võõrkeha tahapoole lükkamist, sest nii võib see sattuda neelu ja edasi alumistesse hingamisteedesse.
• Vasomotoorne ehk idiopaatiline nohu
  See on nn ülereageeriv nina. Vaevuseks on rohke vesine nohu vastuseks limaskesta ärritavatele teguritele. Kõige tüüpilisemad olukorrad on nina tilkumine külma käest tuppa tulemisel või sooja või vürtsika toidu söömisel. Viimast nimetatakse veel ka gustatoorseks nohuks. Ärrititeks on näiteks ka õhusaaste, sigaretisuits, lõhnav olmekeemia, parfüümid, kloorine basseinivesi ja puidutolm.
  
  Selle nohutüübi põhjuseks on nina limaskesta närvide ja veresoonte regulatsioonihäire. Abiks on ärritajate vältimine ja ravimitest kasutatakse mõnikord ninasteroidi.
• Ravimitekkeline ehk medikamentoosne riniit
  Käsimüügis olevad dekongestandid, mis ahendavad ninaveresooni, on kiireks ja tõhusaks tursealandajaks viirusnohu puhul 5–7 päevaks. Üle kümne päeva kasutamisel võib tekkida raviminohu. Dekongestandi kasutamine tuleb lõpetada ja selle võib asendada ninasteroidiga.

Sagedasest põdemisest kasvavad lapsed enamasti lihtsalt välja, kuid laste ja noorukite kroonilise nohu ja ninakinnisuse vaevuste puhul jõutakse diagnoosi ja parima ravini sageli pere- või lastearsti, allergoloogi ja kõrva-nina-kurguarsti koostöös.