
01. mai 2024
Nohu ehk riniit on nina limaskesta põletikuline seisund, mille puhul esinevad eritis ninast, limaskesta turse (ninakinnisus) ja nina sügelus-aevastused. Hoolikast anamneesist tekib aimdus, mis tüüpi nohuga võiks tegemist olla.
Allergilise nohu puhul on ninasekreet vesine, läbipaistev või valkjas. Iseloomulik on sügelus: nina, silmad, vahel ka kurk, kõrvad, nahk. Sekreedi kurku valgumisest ehk ninaneelunohust võib tekkida märga köha või köhatamist. Silmaalused võivad olla tumedad, silmalaud turses, silmad punetavad ja on vesised. Kaasuvalt võib esineda atoopilist dermatiiti või astmat. Sageli on allergiaprobleeme teistelgi pereliikmetel.
Aastaringse allergilise nohu kõige sagedasemad põhjused on kodutolmulest ja koduloomad, harvem hallitusseened. Hooajalist ehk sesoonset nohu (heinanohu) põhjustavad õietolmud. Kevadel on nendeks puude õietolmud, nagu kase, lepa ja sarapuu oma, juuni lõpus-juulis heinte-kõrreliste ja augustis-septembris puju ja teiste umbrohtude õietolm. Ligi 25 protsendil õietolmuallergikutest tekivad allergianähud osa tooreste puu- ja köögiviljade või pähklite söömisel – seda nimetatakse ristallergiaks. Neil tekib siis tüüpiliselt suusügelustunne või mõnel ka silmade ja nina allergianähud (nagu oleks õitseaeg).
Diagnoosimine ja ravi
Allergilise nohu diagnoosimiseks kasutatakse kas nahatorketeste, mida saab teha allergoloogi juures, või verest spetsiifiliste IgE-antikehade määramist. Mõlemad meetodid on väga head, kuid tähtis on tulemusi õigesti tõlgendada, sest puudub ühene korrelatsioon spetsiaalsete IgE-väärtuste ja vaevuste raskuse vahel. Diagnoosi aluseks on allergiasümptomite teke kokkupuutel allergeeniga.
Allergilise nohu puhul kasutatakse kolme ravimeetodit:
Allergilise nohu vaevused võivad oma raskusastmelt inimeseti suuresti varieeruda: mõni kasutab õitseajal vaid pisteliselt antihistamiinikumi, teine peab kasutama kogu ravimite arsenali ja piirama õues viibimise aega. Loomaallergia korral võivad mõnikord sümptomid tekkida kaudsest kontaktist, kus looma ruumis ei viibi, näiteks allergeenist loomaomanikust sõbra riietel.
Tulenevalt sümptomite raskusest valitakse ravi. Ravimitest on enim kasutatud antihistamiinikumid, mida on saadaval suukaudsete, ninasiseste ja silmatilkadena. Need aitavad sügelus, aevastamise, nohu ja silmavaevuseid leevendada.
Ninakinnisuse raviks on kõige tõhusam ninna pihustatav hormoon (ninasteroid), mida kasutatakse üks-kaks korda päevas mõne nädala kuni mitme kuu jooksul. Ravim vähendab ka sekreedi hulka, sügelust ja silmasümptomeid. Leevendus ei saabu päeva-paariga, sestap tuleks varuda kannatust.
Kui ninasteroid põhjustab limaskesta kuivust või limaskesta veritsust, on abiks käsimüügist saadav niisutav geel või õlisprei. Ninalimaskesta loputamine füsioloogilise või meresoolalahusega aitab limaskestalt eemaldada allergeeni ja puhastada ninakäike sekreedist ning koorikutest.
Mõõduka või raske allergilise nohu puhul, kui allergiaravimite efekt on ebapiisav või ei ole neid mingil põhjusel võimalik tarvitada, võib alates 6. eluaastast kaaluda allergeenspetsiifilise immuunravi tegemist. Selle puhul harjutatakse organismi allergeeniga 3–5 aasta jooksul. Valitud õietolmu- või tolmulestaallergeeni lahust manustatakse igapäevaste keelealuste tilkadena või kord kuus tehtavate nahaaluste süstetena.
Allergiaravimid on üldiselt hästi talutavad ja väheste kõrvaltoimetega. Nende kasutamine aitab vähendada allergilise nohuga kaasuvaid probleeme ja tüsistusi: ninakõrvalkoobaste põletikku, keskkõrvapõletikku, kuulmislangust, peavalu, kroonilist väsimust, keskendumisvõime langust, kehva und.
Elukvaliteedi hindamiseks saavad allergilise nohu ja astmaga haiged kasutada RAPP-küsimustikku.
RAPP-küsimustik
Allergilise riniidi ja astmaga patsiendile suunatud RAPP (RhinAsthma Patient Perspective) küsimustik on valideeritud küsimustik, et hinnata tervisega seotud elukvaliteeti astma ja allergilise riniidiga patsientidel igapäevases kliinilises praktikas. Küsimustik hindab, kuidas mõjutavad allergiline nohu ja astma patsientide igapäevaelu.
Palun märgi, kui suurel määral häirisid sind viimase kahe nädala jooksul järgmised nähud:
Üldse mitte 1 | Natuke 2 | Üsna 3 | Palju 4 | Väga palju 5 | Punkti- skaala | |
1. Ninakinnisus või nohu, aevastamine või ninasügelus | ||||||
2. Silmade sügelus, vesisus, kipitus ja punetus | ||||||
3. Keskendumisraskused | ||||||
4. Vilistav hingamine, köha, valu rinnus, hingeldus | ||||||
5. Unehäired (näiteks öised ärkamised) | ||||||
6. Vajadus vältida teatud piirkondi-keskkondi | ||||||
7. Vajadus kasutada ravimeid | ||||||
8. Mõne tegevuse sooritamise piirangud (näiteks töötamine, õppimine, sportimine) |
Viiruslik nohu
Ülemiste hingamisteede nakkused on lapseeas väga sage mure: alla kolmeaastased kollektiivis käimist alustanud lapsed võivad neid põdeda kuni 12 korda aastas. Võib isegi olla keeruline aru saada, millal üks viirusnohu lõpeb ja teine algab.
Viiruslik nohu taandub 7–10 päevaga. Ravimitega saab lapse enesetunnet parandada ja mõnevõrra vähendada tüsistuste (näiteks keskkõrvapõletik) tekke riski, kuid viirusliku nohu kestvust me lühendada ei saa. Abiks on nina loputamine füsioloogilise või meresoolalahusega mitu korda päevas, limaskesta turse alandamiseks dekongestandi kasutamine (ninasprei, siirup), nuuskamine; vajadusel valuvaigisti ja palavikualandaja. Kui nohu 7–10 päevaga ei taandu, ninast tuleb kollakas-rohekas sekreet, on pea- või kõrvavalu, mõnikord ka palavik, siis võib tegemist olla ninakõrvalkoobaste või keskkõrvapõletikuga. Enamasti on sel juhul vaja antibakteriaalset ravi.
Anatoomilised ja mitteanatoomilised põhjused
Kui äge viiruslik nohu kõrvale jätta, võib mitteallergilise nohu põhjused jaotada anatoomilisteks ja mitteanatoomilisteks. Esimeste hulka kuuluvad väikelaste sagedane probleem – ninaneelumandli ehk adenoidi suurenemine, lisaks ninakarbikute suurenemine, nina vaheseina kõverus, võõrkeha ninas, ninapolüüp… Mitteanatoomilised on näiteks vasomotoorne nohu (ninalimaskesta närvide ja veresoonte regulatsiooni häirest) ja ravimitekkeline nohu.
Sagedasest põdemisest kasvavad lapsed enamasti lihtsalt välja, kuid laste ja noorukite kroonilise nohu ja ninakinnisuse vaevuste puhul jõutakse diagnoosi ja parima ravini sageli pere- või lastearsti, allergoloogi ja kõrva-nina-kurguarsti koostöös.