Tekst: Merlin Burov, Tartu ülikooli kliinikumi lastekliiniku arendus- ja taastusravikeskuse füsioterapeut
Kuigi astmat ravitakse peamiselt medikamentidega, on füsioterapeudil suur roll astmast tingitud sümptomite leevendamisel ja individuaalse füüsilise koormuse nõustamisel. Füsioterapeut teeb hingamislihaste treeninguid ja õpetab hingamistehnikaid, samuti tegeleb ta haige südame ja kopsude vastupidavuse suurendamise ning rühi parandamisega.
Hingamisprobleemide tekke põhjused võivad olla erinevad. Kõige sagedasemaks krooniliseks haiguseks, mis tekitab ka hingamisvaevusi, on lapseeas tekkiv astma ning kahjuks kannatab selle haiguse all palju lapsi.
Viimaste aastakümnete jooksul on füsioterapeudi roll erinevate haigusseisundite, sh hingamisprobleemide korral muutunud tähtsamaks. Järjest rohkem tehakse koostööd erialaarstide ja pereliikmetega ning suurt tähelepanu pööratakse ennetusele.
Astma põhiliseks tunnuseks on hingamisteede krooniline põletik, mis tähendab, et kõige suuremat mõju avaldab see haigus hingamiselundkonnale, mis omakorda mõjutab nii lapse füüsilist kui ka vaimset võimekust. Astma tagajärjel tekib hingamisteede kitsenemine ja see omakorda piirab normaalset õhu liikumist kopsudes ja võib tekitada hingamisprobleeme.
Ravi pikaajalised eesmärgid on sümptomite kontrolli all hoidmine, hingamistalitluse parandamine, lapse kehalise aktiivsuse normaliseerimine ja haiguse ägenemise vähendamine. Astmat ravitakse peamiselt medikamentidega, kuid lisaks ravimitele on ühe võimalusena olemas füsioteraapia, mis tegeleb haigusteadlikkuse tõstmise, hingamislihaste treeningute ja hingamistehnikate õppimise, südame ja kopsude vastupidavustreeningute ning rühi parandamisega.
On leitud, et hingamisharjutustel on astma sümptomite leevendamisel positiivne toime. Need aitavad parandada haige üldist elukvaliteeti, vähendavad haigusega seotud ärevust ja depressiooni ning parandavad hingamislihaste tööd.
Puudulik hingamistalitlus on astmahaigete üks suurematest probleemidest. Kõige sagedasemaks mureks on hüperventilatsioon, mida iseloomustab liiga kiire hingamine.
Hingamistehnikate õppimise üks eesmärk on vajadusel normaliseerida hingamissagedus, mis võib astmahoogude tekkimisel muutuda ebakorrapäraseks. Uuringud näitavad, et kindlate hingamisharjutuste abil saab hüperventilatsiooni vähendada ning hingamismustrit parandada.
Allpool on mõned hingamistehnikad.
Diafragmaalsel ehk kõhuhingamisel toimub sisse hingamine peamiselt vahelihase ehk diafragma abil. Selle tulemusena kopsud laienevad ja täituvad õhuga – avardumine toimub rindkere arvelt eelkõige kõhuosas. See on tõhusaim ja energiasäästlikem hingamisviis võrreldes rinnahingamise ja abilihaste kasutamisega. Vahelihase teadlikum kasutamine hingamisel aitab hoida hingeldust kontrolli all ja lõõgastab õlavöödet.
Astmat põdevate laste seas on täheldatud, et nad kasutavad palju just hingamisabilihaseid ja suuhingamist, mis võib viia omakorda hingamistalitluse häireni ja rühi muutusteni.
Kõige rohkem on astmat põdevate laste ja noorte seas märgata rühimuutusi – just kumerselgsust, kus õlad on ettepoole suunatud. Selline asend võib omakorda mõjutada kopsutalitlust, üldist vastupidavust ja hingamisrütmi. Seega on lisaks õigele hingamistehnikale väga tähtis rühi parandamine kehatüve korsettlihaste tugevdamise kaudu.
Lapsele võib kõhuhingamist õpetada nii: aseta tema kõhu peale kerge mänguasi ja palu tal hingata nii, et mänguasi tõuseks kõhu peal kõrgemale.
On leitud, et nina kaudu rahulikult sisse ja välja hingamine vähendab astmasümptomeid ja aitab taastada normipärase hingamisrütmi. Nina kaudu sisse hingatav õhk on niiskem ja soojem kui suu kaudu hingatav ja sarnaneb rohkem kopsudes oleva õhuga – seega vähendab ärritust, mida võib tekitada näiteks ka külm õhk. Ninahingamine on rahustav ja aitab normaliseerida kiiremaks muutunud hingamist.
Selline hingamistehnika keskendub hingamise kontrollimisele ja hüperventilatsiooni leevendamisele. Samuti parandab see stressiga toimetulekut ja sobib ärevuse mahasurumiseks. Seejuures on tähtis diafragma ehk vahelihase teadlik aktiveerimine, mille paremaks äratundmiseks asetatakse käsi kõhule, et veenduda ja tunnetada kõhu liikumist hingamise ajal.
Hingamisharjutust õppides võib olla poollamavas asendis või istudes. Üks käsi või käed tuleb asetada kõhule, katsuda lõõgastuda ja hingata rahulikult ning aeglaselt nina kaudu sisse ja välja. Oluline on tunnetada, et liiguks ainult kõht, ja jälgida, et hingamise ajal õlad ja rinnak ei tõuseks.
Kokkusurutud huultega hingamist kasutatakse õhupuuduse leevendamiseks ja normaalse hingamistalitluse kontrolli all hoidmiseks. Hingatakse rahulikult läbi nina sisse ja seejärel läbi kokkusurutud huulte pikkamööda välja. Jällegi on tähtis jälgida ka seda, et toimuks ainult kõhuhingamine.
Kuna selline hingamistehnika soodustab pikemat väljahingamist, siis aeglustab see ka hingamissagedust ja leevendab ärevustunnet. Samas vajab selline hingamistehnika harjutamist, mistõttu on seda alguses kasulik teha koos füsioterapeudiga, kes jälgib täpselt sooritust.
Ühest küljest võib kehaline koormus provotseerida hingamisteede kitsenemist, mis omakorda põhjustab koormusastmat, teisest küljest aga on regulaarne kehaline aktiivsus ja osalemine sporditegevustes kasulik astmaga toimetulekul, seda eriti lastel ja noortel. Koormusastma ehk pingutusastma ei ole kehalise pingutuse vastunäidustus – lihtsalt tuleb lapsele leida just temale sobiv mõõduka koormusega spordiala või sportlik tegevus.
Koormusastmat on vahetevahel väga raske diagnoosida. Kas lapsel esineb koormusastma või mitte, seda saab täpsemalt teada koormustestide ja kopsutalitluse uurimisega allergoloogi vastuvõtul.
Mitmed uuringud on näidanud kehalise aktiivsuse kasulikku mõju aeroobsele võimekusele. Seega on sportimine igal juhul ainult positiivne ja annab lapsele ka heaolutunde. Samuti on see paljudele lastele psüühiliselt tähtis, et nad saaksid osaleda kooli või lasteaia kehalise kasvatuse tundides koos teiste omavanustega, kuna see vähendab astmast tekkinud negatiivset minapilti. Nad tahavad olla nagu kõik teised lapsed.
Teisest küljest näeme lapsi, kes on ülekaalulised ega armasta liikumist ning astmadiagnoosi saades lõpetavad kohe igasuguse liikumisharrastuse, arvates, et nad ei tohi enam üldse sporti teha. Uuringutes on aga selgunud, et ka kehakaalu langetamine võib vähendada ülekaaluliste astmahaigete laste haigusnähte. Seega on kehaline aktiivsus ülekaalulistele astmahaigetele lastele ja noortele vajalik.
Eelmine:
01. mai 2024
Järgmine:
01. mai 2024
