Kontaktallergeenid ja nahk

• 25. aprill 2025
• Allergia erinumber 2025

Nahk on keha väliskate ja seetõttu pidevas kokkupuutes paljude erinevate teguritega juba sünnist alates. Välismõjud võivad olla muu hulgas tugevad või nõrgad, lühiajalised või pikaajalised, korduvad või ühekordsed. Need võivad kahjustada naha terviklikkust, vigastada naharakke – sellest võib tekkida kas mööduv ärritusreaktsioon või pikemalt kestev nahapõletik.

Põletik algatab paranemisprotsessid ning on loomulik kaitsereaktsioon. Lihtsamad nahapõletikud paranevad ärritava toime lakkamisel.

Tekkepõhjused

Allergiline kontaktdermatiit on keerulisem kui lihtne nahapõletik. Seal mängivad olulist rolli lümfotsüüdid, mis saadetakse põletikupiirkonda lähimatest lümfisõlmedest üsna keeruka, veidi teatejooksu meenutava protsessi tulemusel, milles osaleb erinevaid rakke ja signaalmolekule. Lümfisõlmes luuakse ühe kindla allergeeni vastu üks kindel lümfotsüütide kloon, mis koolitatakse ära tundma ühte kindlat allergeeni.

Välismõjud võivad olla muu hulgas tugevad või nõrgad, lühiajalised või pikaajalised, korduvad või ühekordsed. Need võivad kahjustada naha terviklikkust, vigastada naharakke – sellest võib tekkida kas mööduv ärritusreaktsioon või pikemalt kestev nahapõletik.

Allergia võib tekkida ka mitme allergeeni suhtes: sel juhul tegeleb iga erineva allergeeniga ainult sellele allergeenile spetsialiseerunud lümfotsüütide kloon. Allergilise kontaktdermatiidi oluliseks eelduseks on pärilikkus.

Allergilist kontaktdermatiiti kutsuvad esile kontaktallergeenid. Need on väikse molekulmassiga ained, mis satuvad nahasse näiteks tööstuskemikaalidest, ehetest, nahahooldusvahenditest, kosmeetikast ja jalatsitest, millega inimene igapäevaelus oma töö, harrastuste, harjumuste, ilutoimingute, nahahoolduspraktikate või ka ravimite kaudu kokku puutub. Kontaktallergeene on loendatud üle 3000.

Sügelemine on allergilise kontaktdermatiidi oluline sümptom. Lisaks on nahk allergeeni kontaktikohal ja sellest kaugemalgi tavaliselt tugevasti punetav, võib olla villikesi. Pikemat aega kestnud põletikus nahk muutub kuivaks, võib olla kaetud koorikutega või olla ketendav, pragunev.

Nahapõletik tekib allergeeni kontaktikohal, aga paari-kolme päevase hilinemisega pärast kontakti allergeeniga. Seetõttu võib olla raske allergeeni ära tunda.

Diagnoosimine

Allergilise kontaktdermatiidi diagnoosimiseks tehakse nahaplaastritestid. Tähtis on enne teste selgitada, milliste ainetega põletikuline piirkond on kokku puutunud – on need ravimid, nahahooldusvahendid, kodukeemia, tööl kasutatud ained või kemikaalid. Juuksuritel, ehitajatel, pagaritel, metallitöölistel ja koduperenaistel võivad tekitada allergiat erinevad kutseallergeenid.

Kurikuulus kontaktallergeen on parafenüleendiamiin, mida kasutatakse tumedas ja mustas juuksevärvis, ent mida võib leiduda ka ajutiste hennatätoveeringute värvisegus.

Kuna allergeene ja neid sisaldavaid aineid on palju, testitaksegi korraga paljude allergeenide suhtes. Tavaliselt kasutatakse mitmekümnest allergeenist koosnevaid nn allergeenide seeriaid. Need on välja töötatud, arvestades piirkondlikke või ametiga seotud eripärasid. Näiteks on olemas allergeenide Euroopa, Põhja-Ameerika, Ühendkuningriigi, Soome ja Itaalia allergeenide seeriad, mis võtavad arvesse elanikkonna nahahoolduse ja ilutavasid. Lisaks on erinevate kutsehaiguste diagnoosimise seeriaid näiteks juuksuritele või pagaritele. Olemas on ka hambaarsti ja kosmeetika seeria. Millise seeriaga haigele test tehakse, oleneb haiguspildist ja küsitlusel saadud andmetest.

Plaastritesti tehes kleebitakse allergeenidega plaastrid tavaliselt seljale. Ühel plaastril on tavaliselt kümme umbes 1 cm²-suurust kambrikest, millesse enne testi tegemist pannakse väike kogus allergeeni. Plaastrid peavad seljal nahaga tihedas kontaktis olema kaks ööpäeva.

Plaastritesti tehes kleebitakse allergeenidega plaastrid tavaliselt seljale, kus nad peavad olema kaks ööpäeva.

Pärast plaastrite mahavõtmist antakse testidele hinnang veel 24–48 tunni pärast, vahel ka üks nädal pärast plaastri mahavõtmist. Positiivse testi korral tekib kontaktikohale nahapõletik ja sügelemine, mille tugevuse alusel hinnatakse reaktsiooni. Väikeste testallergeenide koguste abil on võimalik plaastritestiga täpsustada, millise aine suhtes on kontaktallergia.

Kõige sagedasemad kontaktallergeenid

Kõige sagedasemad kontaktallergeenid on metallidest nikkel ja nahahooldusvahenditesse lisatud lõhnaained.
Kurikuulus kontaktallergeen on parafenüleendiamiin, mida kasutatakse tumedas ja mustas juuksevärvis, ent mida võib leiduda ka ajutiste hennatätoveeringute värvisegus. Parafenüleendiamiin võib ülitundlikkuse esile kutsuda juba mõne nädalaga – seega võib tugev nahapõletik tekkida juba hennatätoveeringu kandmise ajal.
Naha puhastamiseks mõeldud niisketes puhastuslappides võib sisalduda säilitusaine metüülisotiasolinoon, mis võib tekitada allergilist kontaktdermatiiti piirkondades, mida nendega on puhastatud – käed, nägu, intiimpiirkonnad. Metüülisotiasolinooni võivad sisaldada ka ihupiimad, pesugeelid ja šampoonid.

Raviomadustega taruvaik võib mõnel tekitada nahapõletikku huultel, akrülaadist ja tosülamiidist tekib küünelakidermatiit aga kohtadesse, mida sõrmedega puudutatakse, näiteks näole. Uuematest allergeenidest on välja toodud isobornüülakrülaat, mida sisaldavad nahale kleebitavad meditsiiniseadmeid kinnitavad plaastrid.

Elukutsega seotud nahapõletike esipõhjusteks on aga naha puhastusvahendid, märjad tööd, isikukaitsevahendid, sh kummikindad ja metallid, eelkõige nikkel.
Kui nahaplaastritestidega on selgunud kontaktallergeen, tuleb vältida sellega kontakti. Selleks tuleb pakenditelt lugeda toodete koostisi. Keeruliseks võib koostiste lugemise muuta asjaolu, et ühel kemikaalil võib olla mitu, halvemal juhul isegi paarkümmend nime. Enamasti aga kasutatakse pakendil komponentide üldtuntud nimetusi, eriti Euroopa Liidus toodetud kaubal.