Kosmeetika, püsimeik, tätoveering ja allergia

• 25. aprill 2025
• kosmeetika
• Allergia erinumber 2025
• püsimeik
• tätoveering

Kosmeetikatooted on välispidi kasutamiseks mõeldud tooted, mille algne eesmärk on muuta kehaosad ilusamaks. Need tooted on mõeldud kehaosadele kandmiseks ja puhastamiseks, aga ka nende kaitsmiseks ja esiletõstmiseks ning välimuse muutmiseks. Kosmeetika kuulub igapäevaelu juurde – keskmiselt kasutavad naised 12–16 ning mehed kuut toodet päevas.
Kõige sagedasem kosmeetikatoodete kõrvaltoime on ärritusdermatiit, kusjuures allergilist kontaktdermatiiti esineb ühel protsendil reaktsioonidest. Kõige sagedamini põhjustavad allergiat hügieenitooted ja niisutavad nahahooldustooted, millele järgnevad meigi-, juukse- ja küünevahendid.

Lõhnaained kosmeetikas

Allergilist kontaktdermatiiti tehakse kindlaks epikutaan- ehk lapitestidega.
Lõhnaained moodustavad 11 protsenti positiivsetest epikutaantesti tulemustest ja on kõige sagedasemad allergilise kontaktdermatiidi tekitajad. Lõhnaaineid lisatakse toodetele meeldiva lõhna tugevdamiseks või soovimatute lõhnade peitmiseks hügieeni- ja kosmeetikatoodetes, majapidamistarvetes (õhuvärskendajad, vahad, poleerimisvahendid, putukatõrjevahendid, seebid ja pesuvahendid), ravikreemides ja salvides. Traditsioonilises Hiina meditsiinis lisatakse lõhnaaineid ka tööstuses kasutatavatele ainetele, nagu metallitööks kasutatavad vedelikud ja värvid.

Lõhnaainete vältimine võib osutuda keeruliseks, sest neid sisaldab enamik igapäevases kasutuses olevatest toodetest. Lõhnaainete allergia esinemise korral võib kasutada vaid lõhnaaineteta tooteid.

Lõhnaained põhjustavad sageli nahapõletikku kätel, näol, jalgadel ja kaenlaaukudes. Mõned lõhnaained on ka maitseained, mistõttu võib toit lõhnaainete suhtes allergilistel inimestel põhjustada dermatiiti või seda haigust ägestada. Maitseainetest võivad lõhnaainete ülitundlikkuse korral reaktsioone tekitada nelk, vanilliin, karri ja kaneel.

Nii lõhnaainete kui ka mittemahapestavate kosmeetikatoodete sobivust saab proovida katse-eksitusmeetodil, pannes toodet käsivarrele 1–2 nädalat: kui löövet ei teki, siis see sobib.

Juuksevärvid

Teine sage kontaktallergeen on juuksevärvides sisalduv parafenüleendiamiin ehk PPD.
PPD on põhiline allergeen nii püsi- kui ka poolpüsijuuksevärvides ja seda nii naiste kui ka meeste seas. Nahk peanahal on paks, mistõttu tekib tavaliselt äge ja intensiivne lööve näole, laugudele, kõrvadele ja kaelale. Lisaks võivad PPD-d sisaldada ebapuhtad hennatätoveeringud, põhjustades juba laste ülitundlikuks muutumist nimetatud värvainete vastu.

PPD allergiat tekitava toime tõttu on Euroopa Komisjon reguleerinud selle aine kontsentratsiooni kosmeetikatoodetes. Euroopas on müügil ka alternatiivsed juuksevärvid, mis seda ainet ei sisalda.

Tätoveeringud ja püsimeik

Tätoveeringud on noorte ja täiskasvanute seas muutunud üha populaarsemaks. Kui 2003. aastal oli Euroopa rahvastikust viiel protsendil vähemalt üks tätoveering, siis nüüdseks on see protsent kasvanud juba üle kahekümne. Kõige rohkem on maailmas tätoveeringuid tehtud Itaalias, Rootsis ja Ameerika Ühendriikides, kus protsent on lausa üle 40.
Kasvavaks trendiks on muutunud ka püsimeigi tegemine, mis kestab nahal värskena ainult üks kuni kaks aastat. Seda tehnikat kasutatakse kulmude, silmade, huulte ja esteetilise püsimeigi tegemiseks.

Nii tätoveerimise kui ka püsimeigiteenusega võib kaasneda oht tervisele, kuna tegemist on nahka vigastavate toimingutega. Nimelt surutakse tätoveerimisel tätoveerimisnõel marrasknaha alla pärisnahka, kuhu süstitud pigmendiosakesed ümbritsetakse armkoega – nii saab nahk kahjustada ning protsess võib põhjustada terviseriske ja allergilisi reaktsioone.
Enamik tätoveerimis- ja/või püsimeigi tüsistusi on seotud ülitundlikkusreaktsioonidega. Tätoveerimiseks kasutatavad tindid on üldiselt küll vähese allergiariskiga, kuid uuringud näitavad, et teatud värvipigmentidega võivad siiski kaasneda mitmed tüsistused.

• Püsitätoveeringute puhul on üsna levinud hilistüüpi ülitundlikkusreaktsioonid, mis võivad avalduda alles kuude, aastate või isegi aastakümnete pärast. Sellised allergilised reaktsioonid esinevad süstekoha ümbruses ja on seotud tätoveerimispigmentides sisalduvate metallisooladega, nagu näiteks elavhõbe, kroom, koobalt ja nikkel.
• Samuti võib vahetu reaktsiooni puhul kontaktdermatiit tekkida kohe pärast protseduuri. Selle põhjuseks võivad olla tätoveeringuvärvides sisalduvad kemikaalid, lateksvalgud tätoveerija kinnastes või järelhoolduses kasutatavad tooted.

Pikemas vaates võivad kaasneda allergiliste reaktsioonidega näiteks põletikujärgsed nahamuutused ja keloidsed (armkoe liigne kasv) armid.

Värskest tätoveeringust tingitud dermatiiti saab esmalt ravida paikse hormooniga. Kui esinevad nakkustunnused, läheb vaja mikroobivastast ravi.
Püsitätoveeringute ja -meigi kõrval on väga populaarsed ka ajutised hennatätoveeringud, mida kasutati juba Vana-Egiptuses. Selliste loodusliku päritoluga tätoveeringute jaoks kasutatakse hennapuu lehtedest saadud punakat värvainet, mida kantakse värvipastana naha pinnale ning pärast kuivamist eemaldatakse. Traditsiooniline looduslik henna jääb nahale oranžika, tumepunase või pruuni tooniga ning joonistatud kujutis püsib nahal kuni kolm nädalat.

Kui punase henna tätoveeringute puhul on paiksed ülitundlikkusreaktsioonid suhteliselt haruldased, siis ajutise „musta henna” tätoveeringutega inimestel on kontaktallergia üsna sagedane nähtus. Ajutine must tätoveering, mida ekslikult kutsutakse mustaks hennaks, on tegelikkuses parafenüleendiamiinil (PPD) põhinev must värv, mis on tugeva sensibiliseeriva toimega.

Kui kontaktallergia on juba tekkinud ning testidega allergeen kindlaks tehtud, siis on vajalik kasutatavate toodete koostisega tutvuda ning vältida allergeeniga kokkupuudet.