Tekst: Mare Pauklin, Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku sisearst-allergoloog
Viimastel aastakümnetel on allergiahaigused kogu maailmas sagenenud. Kõiki põhjuseid ei ole siiani suudetud välja selgitada, kuid samas on teada, et olulisel kohal on eluviis, välis- ja sisekeskkonna tegurid. Tähtis on varakult allergia ära tunda ja pöörduda kahtluse korral arsti poole, et vältida kaugtüsistusi.
Allergeenide esmakordne sattumine organismi kutsub küll esile immuunreaktsiooni ja moodustuvad antikehad, kuid allergiline reaktsioon tekib alles siis, kui sama allergeen satub organismi mõne aja möödudes uuesti: tekib reaktsioon allergeeni ja organismi juba varem moodustunud antikehade vahel. See põhimõte on väga oluline allergiahaiguse diagnoosimisel ja analüüside tõlgendamisel. Seega on tähtis hinnata allergiatestide tulemusi koos anamneesi ja kliinilise leiuga.
Ülitundlikkushaiguse diagnoosimisel on tähtsaimaks inimese enda kokkuvõte haigestumisest ehk anamnees. Allergiat kinnitavad diagnostikavõimalused arenevad kiiresti ja seetõttu on mõistlik selle haiguse kahtlusel pöörduda allergoloogi poole.
Allergiaks nimetatakse ülitundlikkust, mida põhjustavad spetsiifilised muutused immuunsüsteemis. Allergiline reaktsioon on olukord, kui immuunsüsteem reageerib ülitugevalt süütu kehavõõra aine sattumisele organismi.
Ülitundlikkuse korral räägitakse enamasti kahest allergilisest reaktsioonist: kiiret tüüpi ehk IgE-st sõltuv ja hilistüüpi reaktsioon, milles osalevad allergeenspetsiifilised lümfotsüüdid.
Laiem mõiste on hüperreaktiivsus, mille all mõistetakse suurenenud tundlikkust mingi aine suhtes ehk siis tugevnenud reageerimist mitmesuguste ärritavate tegurite vastu. Mittespetsiifilised ärritajad, nagu tubakasuits ja temperatuuri muutused, võivad allergiat ägestada.
Allergiaga seoses kohtab tihtipeale mõistet „atoopia“, mis tähendab inimese pärilikku omadust kergesti moodustada IgE-antikehi.
Elanikkonna uuringutes on näidatud, et erinevate allergiliste haiguste väljendus varieerub vanuseti. Täiskasvanueas tõuseb allergilisse nohusse ehk riniiti ja astmasse haigestumine (vaata joonis).
Allergilised haigused haaravad nahka, silmi, nina, kopse ja seedekulglat.
Kliiniline pilt võib olla varieeruv, kuid kõige sagedasemaks väljenduseks organsüsteemide kaupa on järgmine:
Oraalne allergiline sündroom tekib eelkõige kasetolmuallergikutel, kui nad söövad ülitundlikkust põhjustavaid tooreid juur- või puuvilju. Neis olevad valgud võivad sarnaneda allergia põhjustajatega – seetõttu võib tekkida ristallergia ainete suhtes, mis tegelikult ei ole allergeenid. Neist enamikul tekivad vaevused seoses suuõõne ja neeluga, raskematel juhtudel võivad tekkida raskemad üldised vaevused.
Nahatorketestid ja seerumi IgE-testid on allergia esmavaliku-uuringud, et hinnata spetsiifilise IgE olemasolu.
Allergiat saab diagnoosida, kui lisaks allergiavaevustele esineb allergeeni suhtes kindlaks tehtav ülitundlikkus. Uurida on vaja eelkõige selliseid allergeene, mis on kooskõlas vaevustega. Nahatorketeste on võimalik kasutada igas vanuses, kuid tundlikkus võib olla väiksem vastsündinutel ja eakatel. Neid tehakse küünarvarre painutuspinnale.
Esmalt on vajalik hinnata negatiivset (füsioloogilise lahusega test) ja positiivset (histamiin 10 mg/ml) kontrolltesti. Hinnatakse kuplade diameetrit, mis tekib ülitundlikkuse korral allergeenide suhtes. Positiivseks loetakse testi, kui kubel on ≥ 3 mm pärast 15-minutilist ooteaega.
Verest IgE-antikehade määramist kasutatakse juhul, kui ei saa mingil põhjusel nahateste teha, puudub vastav allergeen nahatestide tegemiseks või nende tulemused ei ole kooskõlas vaevustega.
Spetsiifilisi IgE-antikehi esineb ka väljendumata allergia ehk asümptomaatilise tundlikkuse korral ja seetõttu on tähtis hinnata testi tulemusi koos haiguse kirjelduse ja allergia väljendustega.
Seni kasutusel olevate testide üks puudus oli võimetus eristada ristreaktsioone.
Viimastel aastatel on allergia diagnoosimises arenenud uued suunad. Kasutusel on molekulaarsel meetodil põhinev allergeensete komponentide kindlakstegemine (CRD ehk Component Resolved Diagnostic – ingl), millega saab määrata tõelist allergiat ja ristreaktsiooni. See diagnostikameetod võimaldab hinnata süsteemsete ja paiksete allergiliste reaktsioonide tekke riski, abistab arsti patsiendi nõustamisel, et vältida põhjendamatuid dieedipiiranguid, ning võimaldab täpsemalt kasutada spetsiifilist immuunravi.
Need on väga tähtsal kohal just toiduallergia diagnoosimises. Kergemate haigusnähtude korral saab neid teha kodus, raskematel juhtudel tehakse uuringuid ainult haiglas, kuna peab olema valmisolek raskete, süsteemsete allergiliste reaktsioonide lahendamiseks.
Toiduaine väljajätmine menüüst peaks põhinema allergiale suunatud dieedi anamneesil, haiguse anamneesil ja allergilistel testidel (nahatorketestid ja/või vere IgE määramine). Iga toiduaine kõrvaldamise järel tuleks tulemusi põhjalikult jälgida ja hinnata 2–4 nädala jooksul. Kui toidu ärajätmine leevendab oluliselt sümptomeid, peaks seda jätkama kuni provokatsioontesti tegemiseni. Toiduallergia on väga ebatõenäoline, kui eliminatsioonidieedi järel ei teki paranemist.
Suukaudset provokatsioontesti tehakse olukorras, kui on vaja kinnitada toiduallergia diagnoosi või soodustada taluvust antud toidu suhtes. Neid tehakse ettemääratud protokolli alusel, objektiivse allergilise reaktsiooni korral test lõpetatakse. Vahetu reaktsioon allergeeni suhtes võib tekkida kuni kahe tunni jooksul. Atoopiline ekseem võib halveneda mitme tunni või koguni päeva järel. Urtikaaria ja angioödeem on kõige sagedasemad objektiivsed tunnused. Samas võib esineda ka seedekulgla, hingamisteede ja südame-veresoonkonna vaevusi.
Epikutaanseid nahateste tehakse oletatava allergeeni nõrga kontsentratsiooniga lahusega tavaliselt selja ülaossa. Nahaarstid kasutavad epikutaanteste ehk aplikatsioonteste põhiliselt kontaktdermatiidi kindlaks tegemiseks.
Allergeenid pannakse plaastri külge kinnitatud kambrikestesse ja plaastrid kleebitakse seljale. 48 tunni pärast need eemaldatakse ning lõplikult hinnatakse 96 tunni möödumisel. Allergia olemasolu näitab see, kui testi kohale on tekkinud nahapunetus või väikesed villikesed. Tulemust hinnatakse tekkinud reaktsiooni intensiivsuse alusel: negatiivne, nõrga, tugeva või väga tugeva reaktsiooniga.
Eelmine:
25. aprill 2025
Обучающее видео и методические материалы по использованию Эпипена
Järgmine:
25. aprill 2025
