Eesti Allergialiit püüab parandada allergiahaigete elukvaliteeti

  • Filtreeri tüübi järgi:

Kuidas valida inhalaatorit ja inhaleerida

Tekst: Kairi Nigul, Tallinna Lastehaigla allergoloogiateenistuse astmakooli õde

Füsioloogilise lahuse inhalatsioonid on lihtne ja tõhus toetava ravi võimalus hingamisteede nakkuste ravis. Ravimeid tuleb inhaleerida arstiga kokkulepitud skeemi järgi. Inhalatsiooni tegemisel lapsele on tähtsad rahulik õhkkond, kannatlikkus ja järjekindlus.

 

Inhalatsiooniaparaat on meie kodudes muutunud väga vajalikuks kodumasinaks.
Inhalatsioone tehakse tavaliselt siis, kui peres on keegi nohusse ja köhasse haigestunud. Samas võib neid teha ka ennetavalt hingamisteede niisutamiseks.
Inhaleerimiseks kasutatakse enamasti apteegist ostetud 0,9-protsendilist soolalahust ehk füsioloogilist lahust (NaCl 0,9%). Inhalatsioone võib teha 1–2 tunni järel, enamasti piisab 4–6 korrast päevas.

Sellistest inhalatsioonidest on abi nii ülemiste kui ka alumiste hingamisteede haiguste ravis. Inhalatsioon niisutab ja rahustab hingamisteid. See aitab sekreedil vedelamaks muutuda, mis omakorda soodustab sekreedi eritumist ja seejärel on kergem köhida.

Uuringutes on ära toodud, et keskmiselt võib väikelaps haigestuda ägedatesse hingamisteede nakkustesse aasta jooksul 4–8 korda, imikud ja lastekollektiivis käivad lapsed isegi sagedamini.

Millal on vaja arsti

Tihti juhtub, et haigestutakse õhtuti, öösiti või nädalavahetusel – sel juhul võiks niisutavate inhalatsioonidega alustada kohe. Füsioloogilise lahuse inhaleerimisega ei ole vaja oodata perearsti või -õe soovitust.

Kui köha järjest ägeneb, on tugevalt haukuva alatooniga või oksendamiseni pikkade hoogudena – sellega kaasuvad hingeldus, hingamine on raske või vilisev, laps räägib hingelduse tõttu katkendlikult ja lühidalt, ei söö ega joo, muutub loiuks või on hoopis liiga rahutu, palavik ei lange, uni on häiritud –, tuleb üsna kohe arsti poole pöörduda.

Kui haige lapse seisund on küll stabiilne, kuid köha ei taha mööda minna, tuleb end perearstile näitama minna. Sellise pikemalt kestnud köhaga pole mõtet minna haigla valvetuppa, sest erakorralisel vastuvõtul ei pruugi olla võimalik teha kõiki vajalikke teste ja järjekorras oodates võib lisaks olemasolevale viirusele lisanduda mõni uus.

Võib juhtuda, et füsioloogilise lahusega inhaleerimine ei ole piisav ja lisada tuleb raviminhalatsioonid. Kui on retseptiga välja kirjutatud inhalatsiooniravimid, tuleb neid kasutada arsti etteantud skeemi järgi. Väga hoolikalt on vaja jälgida, et ravimi kogused oleksid täpselt need, nagu soovitatud – nii toimivad need kõige paremini ja ohutumalt.

Alati võib lisaks raviminhalatsioonidele jätkata ka niisutavate inhalatsioonidega – need üksteise toimet ei mõjuta.

Võib juhtuda, et füsioloogilise lahusega inhaleerimine ei ole piisav ja lisada tuleb raviminhalatsioonid

Vali sobiv inhalaator

Vajalikku inhalaatorit saab osta nii apteekidest kui ka maaletoojatelt nende e-poest.
Pakutavate inhalaatorite valik on lai: mõned aparaadid on suuremad ja mürisevad, teised jälle väiksemad ja töötavad vaikselt. Laste jaoks on müügil neid ka eri kujuga, näiteks auto-, rongi- või loomakujulisi.

Ei ole mõtet loota, et on olemas üks universaalne inhalaator, mis on kõige parem ja vastab kõikidele soovidele. Seega enne inhalaatori ostmist tasub tutvuda erinevate inhalatsiooniaparaatidega, vaadata üle pakkumised ja valida endale sobivaim.

Enne inhalaatori ostmist tasub tutvuda erinevate inhalatsiooniaparaatidega, vaadata üle pakkumised ja valida endale sobivaim.

Olenevalt tööpõhimõttest, kuidas inhalatsioonilahus muudetakse aerosooliks, saab inhalaatoreid jagada kolmeks.

1. Ultraheli-inhalaatorid

Ultrahelipihusti tööpõhimõte põhineb ultrahelisageduslikul võnkumisel, kus elektrivool juhitakse läbi piesokristalli. Võnkumine pihustab mahutis paikneva inhalatsioonilahuse uduks, mis suunatakse maski või huuliku abil hingamisteedesse.
Ultrahelipihusti töötab hääletult, kuna selle kasutamiseks pole vaja suruõhku. Sobib kaasas kandmiseks ja niisutavate inhalatsioonide tegemiseks kogu perele, kuid ei sobi hästi raviminhalatsioonide tegemiseks.

2. Võrkinhalaator

Võrktehnoloogiaga inhalaatoris on kombineeritud nii kompressorinhalaatori kui ka ultraheliinhalaatori omadused. Võrkinhalaatoris juhitakse ravim või vedelik läbi kiiresti vibreeriva üliväikeste ja ülitihedalt paiknevate avadega metallist võrgusilma. Sellise tehnoloogiaga tekib ühtlasema suurusega üliväikeste osakestega ravimiudu, mis hingamisteedes jaotub ühtlasemalt.

Töötab hääletult ja juhtmevabalt ning saab olenevalt inhalaatorist laadida vooluvõrgust läbi adapteri või läbi USB kaabli. Mugav kaasas kanda ja kasutada ka väljaspool kodu. Samas on võrktehnoloogial töötav inhalaator hoolduse suhtes nõudlikum, vajab juhendi järgi korralikku hoolt ja puhastamist.

3. Kompressorinhalaator

Kompressioonsüsteemiga elektrilistel inhalaatoritel surub kompressor õhu pihustisse. Õhu sisenemisel pihustisse muudetakse ravim mikroskoopilisi tilku sisaldavaks aerosooliks, mida on lihtne sisse hingata.

Kompressorinhalaator on mürarohke, mis võib alguses olla lapsele veidi ehmatav, kuid üldiselt harjuvad nad sellega üsna kiiresti.
Seadet on lihtne kasutada ja sellega on lubatud teha kõiki raviminhalatsioone. Kindlasti ei sobi sellega inhaleerida õlisid ega muid segusid, mis sisaldavad tahkeid osakesi, nagu näiteks leotised, tõmmised või ravimteed. Üldiselt ei peaks eelnimetatuid (eriti õlisid!) manustama ka teiste inhalaatoritega.

Kompressorinhalaator vajab töötamiseks elektrivõrku ja seda on võrreldes teise inhalaatoritega ebamugavam kaasas kanda tema suuruse tõttu.

Kompressori nebulisaatorid/pihustid jagunevad omakorda järgmiselt:

• Pideva õhuvooluga inhalaator – manustab ravimeid pidevalt hingamistsükli mõlemas faasis – seda kasutatakse kõige rohkem.
• Aurustumine aktiveeritakse sissehingamisel. Tegelikult manustatakse ravimit pidevalt, kuid manustamisjõud suureneb sissehingamisel.
• Dosimeetrilised inhalaatorid. Seade väljastab aerosooliosakesi ainult siis, kui hingata sisse.

Enne aparaadi ostmist

Inhalatsioonaparaadi valikul tuleb tuleks alustuseks läbi mõelda järgmist.

  • Milleks me inhalatsioonaparaati vajame? Kas lihtsalt niisutavateks inhalatsioonideks või on tegemist mõne kroonilise kopsuhaigusega, mis vajab regulaarseid raviminhalatsioone.
  • Kuhu inhalatsioon peaks jõudma: ülemised või alumised hingamisteed?
  • Kes inhalaatorit vajab? Kui vana ta on? Kas tegemist on täiskasvanu, lapse või erivajadusega inimesega? Sellest olenevad tema oskused ja võimalused inhaleerimiseks.
  • Kas ta on võimeline huulikut suus hoidma või vajab maski? Kui on vaja maski, siis kui suurt? Imikud ja alla kolmeaastased lapsed vajavad inhaleerimiseks kindlasti maski. Kui inhalaatoril ei ole kaasas väiksemat maski, tasub üle küsida, kas on olemas lisatarviku ostmise võimalus.
  • Kas inhalatsiooni saab teha istudes? Lamavas asendis või poollamavas asendis inhaleerimiseks tasub valida pihusti, mis laseks maski või huulikut pöörata nii, et ravimireservuaar jääks püstisesse asendisse. Kui hoiame reservuaari viltu, ei saa inhalaator vedelikku lõpuni kätte ja inhalatsioon jääb ebatõhusaks.
  • Millega inhalatsiooni soovitakse teha ja mis kogustes ning kui suur on ravimireservuaar?
  • Kas inhalatsiooniaparaadil on garantiiremondi võimalus ja kas vajadusel on saadaval varuosad – ravimireservuaarid, pihustid, erineva suurusega maskid, huulikud, õhuvoolikud?
  • Kui tähtis on inhalatsiooniaparaadi toide – kas on vajalik ka inhalaatorit kaasas kanda? Vajaduse järgi saab valida elektrilise, patarei-, aku- või mõne muu (USB-kaabliga) toitega inhalaatori.

Kui tehakse ainult niisutavaid inhalatsioone 0,9-protsendilise füsioloogilise lahusega, on aparaadi valik lihtsam – enamik neist sobivad. Kui on vaja teha raviminhalatsioone, siis mängivad rolli lisaks ka aparaadi tehnilised näitajad. Mida rohkem on ära toodud tehnilisi näitajaid, seda parema ülevaate inhalaatorist saame.

Tähtis ravimiosakeste suurus

Inhalaatorit valides peaks vaatama tootekirjelduse juures olevat tähistust – MMAD. See näitab pihustist väljapaisatavate osakeste suurust, mida mõõdetakse mikronites, ja number tähendab, kui väikeseks osakesteks suudab aparaat inhalatsioonilahuse pihustada.

Osal aparaatidel on ära toodud, et väljapaisatavate osakeste suurus on alla ehk <5μm, ent kui suure koguse see inhalatsioonlahusest moodustab, seda protsendiväärtust enam välja pole toodud. See võib tähendada, et väljapaisatavate osakeste suurust pole täpselt määratud ja inhalatsioonravim ei pruugi jõuda piisavas koguses just väikestesse ja alumistesse hingamisteedesse. Mida suurem on see protsent, seda tõhusam on inhalaatori töö.

Mida väiksem on aga aparaadi toodetav ravimiosakese suurus MMAD, seda sügavamale auru- ja ravimiosakesed liiguvad.
• Üle 10μm-suurused osakesed ei jõua kaugemale kui suhu või ninna.
• 5–10μm-suurused osakesed levivad neelust bronhideni.
• Alla 5μm-suurused osakesed jõuavad alumistesse, hingamisteede peentesse bronhidesse, mis sobib näiteks bronhiidi raviks.
Lisaks on müügil ka mõned sellised kompressorinhalaatorid, mille pihustil on võimalus toodetavate ravimosakeste suurust reguleerida. Üldiselt saab pihustit reguleerida kolmes valikus (suured hingamisteed, keskmised ja kõige väiksemad).
Veel on saada selline kompressorinhalaator, kus ühele kompressorile (mootorile) saab osta lisatarvikuna juurde pihusteid kolmes erinevas variandis, mis tähendab, et ühe inhalaatoriga saab teha inhalatsiooni kolmele erinevale vanuserühmale.

Et inhaleerimine õnnestuks

Raviminhalatsioonide esmasel määramisel nõustab haiget õde või arst, millises järjekorras ja kuidas inhalatsioone õigesti teha. Parima efekti saamiseks tuleb kinni pidada määratud raviskeemidest. Erinevate ravimitega inhalatsioonide tegemisel on lisaks soovitatav tutvuda ka tehtava ravilahuse kasutusjuhendiga. Juhendis võib olla antud soovitus, millise inhalaatoriga tuleks inhaleerida, et abi oleks maksimaalne.

Raviminhalatsioonilahus valmistatakse vahetult enne inhaleerimist: selleks võetakse arsti määratud kogus ravimilahust ning lisatakse mitte rohkem kui 2 ml füsioloogilist (NaCl 0,9%) lahust. Parim ja täpseim on ravilahus alguses mõõta süstlasse ning alles siis panna pihustisse.

Raviminhalatsioonilahus valmistatakse vahetult enne inhaleerimist: selleks võetakse arsti määratud kogus ravimilahust ning lisatakse mitte rohkem kui 2 ml füsioloogilist (NaCl 0,9%) lahust.

On üldtuntud tõde, et ägenemisel kasutatav bronhilõõgasti tehakse alati esimesena ja inhalatsiooni korratakse kuni vaevuste möödumiseni regulaarsete vahedega järk-järgult kordade arvu vähendades, kuni vajadus kaob.

Inhaleerimiseks vali mask või huulik: suurematele lastele sobib rohkem huulik, väiksematele mask. Läbi huuliku inhalatsioone tehes tuleb hoida huulikut hammaste vahel, huuled ümber huuliku suletud (kontrolli, et väljahingatava õhu klapp liigub).

Maskiga inhalatsioone tehes on oluline, et mask oleks paras ja seda hoitakse inhaleerimisel tihedalt vastu nägu, et ravilahus ei satuks silma.
Ole inhalatsiooni tegemise ajal positiivne ja toetav. Kui laps algul kardab või hakkab nutma, pane inhalaator kinni ja proovi last rahustada ning alusta inhalatsiooni uuesti, kuna kiire sissehingamine ning nutmine põhjustavad õhu ringvoolu ja suurendavad ravimiosakeste kineetilist energiat, mis tähendab, et ravim jääb ülemistesse hingamisteedesse ja saadav kasu on väiksem.

Inhaleerides tuleb pihustit hoida püstiasendis, lamavale haigele saab kasutada nurgikut (lisaseade), mis laseb maski või huulikut pöörata. Inhalatsiooni lõppedes kontrolli, kas kogu ravim on inhaleeritud.

Peale iga maskiga inhalatsiooni tegemist on soovitatav loputada nägu veega ja kuivatada. Osa raviminhalatsioonide järel tuleb aga loputada kindlasti ka suud.
Alati loputa inhalaatori pihusti, et sinna ei koguneks ravimijääke.

Patsiendi infolehest saab kontrollida, kuidas järelejäänud ravimit säilitada ning kui kiiresti tuleb ravim ära kasutada või mis temperatuuril säilitada. Ka igal inhalaatoril endal oma täpne juhend.