Tekst: Gültšara Karajeva, Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse tööhügieenik-õde, Eesti Toksikoloogiaseltsi juhatuse liige
Olen eelmistel aastatel lugejatele tutvustanud kemikaalidest tulenevaid ohte, mis on otseselt seotud nii uute toodete arenduse kui ka meie tarbimisharjumustega. Kas oleme nüüd tarbijana nii teadlikud, et suudame vältida kõiki tervisele tõenäoliselt ohtlikke tooteid ja valime poes pakutavast ainult head, õiged ja ohutud? See on võimalik, aga väga keeruline.
Kui minna ajas mõned kümnendid tagasi, näiteks nõukogude aega, siis olid keemiakauplused eraldi asetsevad poekesed ja ka kosmeetikatooteid ei saanud tavaliselt osta toidupoest. Lisaks ei olnud konkureerivaid ettevõtteid, vaid üks suur riigimonopol, ja müügil ainult vähesed tooted, mille vahel erilist valikut ei pidanud tegema ega saanudki teha. Aknapesuks oli ainult Aknool, juukselakiks Mai ja kreemidest müügil vaid mõned tooted. Nii piiratud esemetega (loe: keemiliste ainetega) turgu ja nende kvaliteeti oli lihtne kontrollida nii tegijal kui ka tarbijal.
Tulles tänasesse päeva on ilmselge, et eespool loetletud tooteid saab osta peaaegu igast poest ja lisaks on seal saadaval ka paljud ravimid, mis ei vaja retsepti ehk käsimüügiravimid.
Tarbijana oleks loogiline arvata, et kõik tooted, mida ta oma raha eest ostab, on talle ohutud. Kindlasti eristuvad mõistest „ohutu“ tubaka- ja alkoholitooted, mida tarbitakse ka siis, kui teame, et need on meie tervisele väga kahjuliku toimega.
Kui palju on kellelegi mõõdukas kogus, seda peab inimene individuaalselt katsetama, kõikidele sobivaid norme ei ole.
Viimastel aastatel on ohtlike toodete nimekiri järjest pikenenud ning lisandunud on ka näiteks suhkur ja transrasvad. Iga päev võib lugeda artikleid toodete kahjulikust või kasulikust mõjust. Veel keerulisem on tarbija jaoks see, et see, mis eile oli halb, on homme vajalik ja hea või tohib tarbida mõõdukalt, et tervis korras püsiks. Aga kui palju on kellelegi mõõdukas kogus, seda peab inimene individuaalselt katsetama, kõikidele sobivaid norme ei ole. Kuidas kogu selles infokülluses ja vasturääkivuses teha kõige õigem ja tervislikum valik?
Pakun selleks lihtsaid soovitusi, mis peaksid sobima kõigile täisealistele inimestele.
1. Kodukemikaalid
Kasuta nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Lihtsalt seletatuna: “vähem on rohkem” ehk mida vähem sa kemikaale ringlusesse lased, seda rohkem kaitsed nii enda tervist kui ka keskkonda. Viimane on tähtis just seetõttu, et kemikaalid ei jõuaks ringlusest meieni näiteks suplus- või joogiveega.
2. Toit, ravimid, hügieeni- ja ilutooted
Kasuta, kuni tervis lubab. Nende toodete vajadus ja ka tundlikkus koostisosade suhtes on inimeseti erinev. Seetõttu lihtne soovitus: tarbi, kuni ei teki näiteks sügelust, punetust, seedehäireid või muid ebamugavaid seisundeid, mis on esimesed keha sõnumid, et tuleb mõtlema hakata.
Esimeste sümptomitega võiks tekkida arusaam, kas neil võiks olla mingi seos kasutatavate toodetega, ja teha omad järeldused. Kõik need soovitused kehtivad ka tervisetoodete (näiteks vitamiinid ja mineraalid) ning arsti poolt haiguse raviks määratud ravimpreparaatide (näiteks tabletid ja kreemid) puhul. Kindlasti ei tohi oluliste ravimite tarvitamist katkestada, kuid kiire teavitus raviarstile ning võimalike alternatiivide kaalumine on alati asjakohane.
3. Remont
Küsi poest toodete ohutuskaarte või muid tootekirjeldusi. Tavaliselt on remondiks kasutatavad tooted samad, mida kasutatakse ka tööstuses – seega peavad just kemikaalide suhtes olema täidetud nende märgistamise nõuded. Reeglina toimib see hästi töökeskkonnas, kuna seal on vastutajaks tööandja. Kodus aga on meil võimalus tooteid ise valida ja leida võimalusel neist ohutuim.
Paljud ei teadvusta endale, et näiteks ka mistahes ehitustolm on ohtlik ja eeldab vähemalt silmade ning hingamisteede kaitsmist.
Kuna remonti tehes ei saa alati kõiki ohte vältida, on abiks teadmised isikukaitsevahenditest, mida kasutades on võimalik tundlikel inimestel ennetada võimalikke tervismõjusid või vähendada ohtlike kemikaalide toimet. Paljud ei teadvusta endale, et näiteks ka mistahes ehitustolm on ohtlik ja eeldab vähemalt silmade ning hingamisteede kaitsmist.
4. Informatsioon
Oska otsida ja küsida infot, lugeda silte ja suhtuda paindlikult erinevatesse positiivse sõnumiga märgistustesse. Viimaste hulka kuuluvad sildikesed toodete esikülgedel, mis justkui kinnitaks seda, et pesuvahend koosneb ainult puhtast veest.
Tasub meeles pidada, et mõõdukal kasutamisel ei tohiks enamik müügil olevaid tooteid tervele inimesele probleeme tekitada. Isegi siis, kui on tegemist loodusliku, öko-, vegan- või mõne muu märgistusega, sisaldavad puhastusvahendid aga alati teatud koguses ärritavaid või tundlikkust tekitavaid kemikaale.
5. Sobivus
Kordan üle ka selle, et ükski toode ei ole nii hea, et sobib kõikidele. Eriti kalleid kosmeetikatooteid tasub alguses proovida (küsige tasuta proovipakendeid) ja osta alles siis, kui peale nädalast kasutamist ei ole nahk reageerinud.
Kui neid viit soovitust järgida, peaks olema lihtsam oma valikuid teha. Minimaalne tervisega seotud ohuinfo peaks olema kirjas iga toote peal.
Eespool olevad soovitused olid suunatud täisealistele inimestele, mis ei tähenda, et seda ei võiks kasutada igas vanuses tarbijad, kes soovituste lihtsast sisust aru saavad. Laste kaitsmine eri ohtude eest on riigi ja vanemate kaaskohustus. Riigi poolt on ohutusnormide ja tooteohutuse järelevalve erinevatel tasanditel (ka lasteaed ja kool); lapsevanemad saavad laste ohutusse panustada oma õigete valikutega.
Mõõdukal kasutamisel eo tphiks enamik müügil olevaid tooteid probleeme tekitada.
Kahjuks ei suuda riik teha piisavat järelevalvet netikaubanduses ringlevatele toodetele – seega laste netiostude ohutuses on põhiline hoolsuskohustus vanematel, kes tavaliselt neid oste rahastavad.
Arvestades tervishoiu ja arstiabi kättesaadavuse jätkuvat nappust, on tähtis iseenda ja oma lähedaste tervist kaitsta. Mõistlik tarbimine, oma keha kaitsereaktsioonidele ja terviseprobleemidele varajane reageerimine ning kohene analüüs võimalike põhjustajate leidmiseks – see on retsept, mis hoiaks kokku inimese tervise-, aja- ja majandusressursse ning võimaldaks meedikutel tegeleda haigustega, mis pole ennetatavad.
Vastus küsimusele „Kas tervislik tarbimine on imelihtne?“ on minu arvates eitav, aga see on kindlasti lihtsam, kui me oma valikuid rohkem usaldaksime ja ennast jälgiksime.
