Tekst: Kaja Julge, Tartu Ülikooli kliinikumi arst-õppejõud ja Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi lektor
Allergial võib olla palju põhjuseid ja selle diagnoosimiseks kasutatakse mitmesuguseid meetodeid alates nahatorketestidest ja lõpetades eliminatsioon-provokatsioontestidega. Uuringute tulemused aga nõuavad arstilt õiget tõlgendamist.
Allergia võib avalduda mitmel moel: alates kergest ninasügelusest ja lõpetades eluohtliku anafülaksiaga.
Allergiale iseloomulikke sümptomeid võivad põhjustada toiduained, tolmulestad, taimede õietolmud, hallitusseened, koduloomad, putukate mürgid ja mitmed muud ained meid ümbritsevast keskkonnast. Allergia võib tekkida ja ka taanduda igas vanuses.
Varane allergeenikontakt võib tekitada, aga ka vältida ülitundlikkuse kujunemist, mistõttu puuduvad kindlad soovitused allergeenide vältimiseks. Uuringutega on selgeks saanud, et toiduallergeenide hilisem menüüsse lülitamine ei aita toiduallergia teket vältida – pigem võib seda soodustada. Ka ei pea aeroallergeenidega kokkupuutest hoiduma seni, kuni ei ole tekkinud nende suhtes ülitundlikkust.
Ülitundlikkuse kujunemiseks piisab näiteks juba sellest piima- või munavalgu kogusest, mis jõuab rinnapiimaga imiku organismi. Seega võib lapsel tekkida ülitundlikkus nii piima kui ka muna suhtes enne, kui laps seda ise joonud-söönud on.
Selleks, et tekiks sensibiliseerimine ehk ülitundlikuks muutumine kassi või koera suhtes, piisab väga väikesest allergeenikogusest, millega kokku puututakse. Ülitundlikkuse kujunemiseks on küllalt sellest, kui allergia tekke eelsoodumusega laps külastab vanavanemaid, kellel on kodus kass või koer. Piisab isegi sellest, kui lapse kodus käivad loomaomanikud, kes kannavad allergeene kaasas oma riietega.
Allergiat diagnoositakse alljärgnevate võtetega.
Kui haiguse anamneesi ja/või sümptomite järgi tekib kahtlus, et haigusel on allergiline tekkemehhanism – astma, allergiline nohu/konjunktiviit, atoopiline dermatiit, allergiline urtikaaria, anafülaksia, toiduallergia –, tehakse allergoloogi vastuvõtul tavaliselt nahatorketestid.
Nahatestide puhul puudub vanusepiirang – neid tehakse ka imikueas ja vajadusel korratakse umbes poole aasta pärast. Hiljem tehakse nahateste tavaliselt mitte sagedamini kui kord aastas või siis kahtlusel, et on lisandunud allergia uus põhjustaja. Nahatestidega kontrollitakse ka ülitundlikkuse kadumist.
Selleks, et testid näitaksid sensibiliseerumist ehk ülitundlikkuse olemasolu, peab olema eelnenud kokkupuude kindla allergeeniga. Ei ole teada, miks ühel tekib allergia ühtede, teisel aga teiste allergeenide suhtes, ning miks selle kujunemiseks võib kuluda erinev aeg.
Nahatorketestid teeb vastava ettevalmistuse ja kogemusega meditsiiniõde ning tavaliselt käsivarre sisepinnale. Nahale kantakse allergeenilahuse tilk ja läbi selle tehakse lantsetiga 1 mm sügavune torge.
Lisaks tehakse nn positiivne kontrolltest histamiiniga, millele peab tekkima reaktsioon, ja negatiivne kontrolltest lahusega, millele ei tohiks tekkida reaktsiooni. Testi tulemust hinnatakse 15 minuti pärast. Allergia olemasolu näitajaks loetakse torkekohale vähemalt 3 mm läbimõõduga kubla teket.
Põhiliselt kasutatakse allergeenilahuseid, toiduallergia diagnoosimisel ka allergeene naturaalsel kujul. Nahatorketestiga kaasnevat valu võib võrrelda sääsetorkega või pastapliiatsi teraviku vajutusega nahale. Veidi häiriv võib olla positiivse testiga kaasnev nahasügelus, mis õnneks kaob veerand tunniga.
Enne nahateste ei tohiks ühe nädala jooksul kasutada antihistamiine ega määrida käsivarte sisepinnale hormoonkreemi, sest siis väheneb naha tundlikkus ja testid ei näita võimalikku allergiat. Nahateste ei tehta allergiahaiguse ägenemisel, ulatusliku nahalööbe esinemisel testipiirkonnas, ägeda nakkushaiguse olemasolul, samuti siis, kui mõni krooniline haigus ei ole kontrolli all, ja rasedatele.
Dermatoloogid kasutavad plaasterteste (aplikatsioonteste ehk epikutaanteste) põhiliselt kontaktallergia põhjuse kindlakstegemiseks. Sel viisil testitakse enamasti täiskasvanuid, et hinnata ülitundlikkust näiteks metallide või kosmeetikumide suhtes.
Allergeenid pannakse plaastri külge kinnitatud kambrikestesse ja plaastrid kleebitakse ülaseljale. Kahe ööpäeva möödudes need eemaldatakse ning kolme ööpäeva pärast hinnatakse testi lõpptulemust. Allergia olemasolu näitab see, kui testi kohale on tekkinud nahapunetus või väikesed villikesed. Tulemust hinnatakse tekkinud reaktsiooni intensiivsuse alusel: kas on tegemist negatiivse, nõrga, tugeva või väga tugeva reaktsiooniga.
Imikutele võib teha plaasterteste naturaalsete toiduainetega, kuid need testid ei ole standardiseeritud – seega on tulemuse hindamine keerukam ja infot vähem kui nahatorketestide korral. Samal ajal võib see test anda teavet aeglast tüüpi reaktsiooni kohta, näiteks toiduga seotud seedekulglaprobleemide põhjuse täpsustamisel.
a) Üldine immuunglobuliin E
Üldist immuunglobuliin E ehk IgE sisaldust organismis mõjutavad geneetiline eelsoodumus, ülitundlikuks muutumine allergeeni(de) suhtes, allergeenikontakt, immuunstaatus, spetsiifiline immuunravi, vanus, sugu ja parasiitide olemasolu organismis.
Üld-immunoglobuliin E väärtuse muutlikkus (variaablus) on väga suur – nullist kuni mitme tuhandeni. Kõrged väärtused viitavad IgE vahendatud allergiale, väga kõrged väärtused raskekujulisele allergiale, hüper-IgE sündroomile või parasiitide, näiteks solkmete olemasolule.
Kui IgE väärtused on kõrged, siis on allergeenspetsiifiliste antikehade olemasolu tõenäosus tunduvalt suurem. Täiskasvanutel on IgE väärtuse puhul alla 25 kU/L atoopia tõenäosus umbes 15%, IgE väärtuse puhul üle 100 kU/L aga 75%. Laborist saadud vastus sisaldab alati infot ealiste normide kohta. Lastel vanusega normväärtused suurenevad, kuid jäävad enamasti alla 30-40 kU/L.
Testi tulemuste tõlgendamine pole sugugi nii lihtne, sest arstil tuleb arvestada mitme asjaoluga. Ainult mõni näide.
– Testi tulemusi tuleb hinnata koos anamneesi ja kliinilise leiuga.
– Kui nahatestidega on juba kindlaks tehtud ülitundlikkus mõne allergeeni suhtes, ei ole IgE määramisel enam suurt tähtsust.
– Tavaliselt on IgE sisaldus suurim 4–8 nädalat pärast kontakti allergeeniga.
– Vähesed allergianähud või nende puudumine kõrge IgE väärtuse puhul viitavad parasiitidele organismis ning seda tuleb uurida.
– Kliiniliselt rohkem väljendunud allergia korral on üld-IgE väärtused sageli kõrgemad, kuid alati ei tarvitse see nii olla.
b) Allergeenspetsiifilised IgE-antikehad
Vereseerumist IgE-antikehade määramist kasutatakse juhul, kui
– ei saa mingil põhjusel nahateste teha;
– nahatestide tulemused ei ole kooskõlas kliinilise leiuga;
– puudub vastav allergeen nahatesti tegemiseks;
– on vaja diagnoosida ka allergeeni komponente jms.
IgE-antikehade sisaldust määratakse nii õhuga levivate allergeenide ehk aeroallergeenide kui ka toiduainete suhtes.
Kui puuduvad nn kahtlusalused põhjusallergeenid, tehakse analüüsid mitut allergeeni sisaldavate paneelidega. Näiteks aeroallergeenide enim kasutatav paneel sisaldab kaheksat kõige sagedamini ülitundlikkust põhjustavat allergeeni: kass, koer, hobune, tolmulestad, hallitus, kask, timut, puju. Toidupaneel sisaldab kuut allergeeni: piim, muna, nisu, tursk, soja, maapähkel.
| (kU/L kohta) | puuduvad |
|---|---|
| <0,35 klass 0 | puuduvad |
| 0,35 – 0,69 klass 1 | madal |
| 0,7 – 3,49 klass 2 | mõõdukas |
| 3,5 – 17,4 klass 3 | kõrge |
| 17,5 – 49,9 klass 4 | väga kõrge |
| 50,0 klass 5 – ülikõrge | ülikõrge |
Kui paneeli tulemus jääb negatiivseks, siis hinnatakse kõik paneeli kuuluvad üksikud allergeenid negatiivseks, st nende suhtes ei ole ülitundlikkust. Positiivse tulemuse korral on vaja uuringuid jätkata üksikute allergeenide suhtes kas vereseerumist või nahatorketestidega.
Allergeenspetsiifiliste IgE-antikehade sisalduse suurenemine vereseerumis või -plasmas viitab ülitundlikkusele nende allergeenide suhtes. Kokkupuutel allergeenidega võivad IgE-antikehad tekkida kõigil, kliiniliselt väljendunud allergiaga inimestel aga on nende sisaldus suurem (tavaliselt klassid 2–5).
Oluline on veel kord rõhutada, et spetsiifilisi IgE-antikehi esineb ka kliiniliselt väljendumata allergia ehk latentse sensibiliseerumise puhul – seepärast hindab arst testi tulemusi alati koos anamneesi ja kliinilise leiuga. Pahatihti hinnatakse kliiniliselt oluliseks ka väga väikseid IgE-antikehade väärtusi. Selle järgi tehtud ranged ettekirjutused jätta paljud tähtsad toiduained menüüst välja ei ole enamasti õigustatud.
Toiduallergia diagnoosimisel on väga tähtsad eliminatsioon-provokatsioontestid. Kergemate haigusnähtude korral saab neid teha kodus, raskematel juhtudel tehakse uuringuid vaid haiglas.
Alustuseks täidab inimene nädala jooksul toidupäevikut, kuhu paneb kellaajaliselt kirja söödud toidu, selle koguse ja tekkinud haigusnähud. Saadud tulemusi analüüsitakse koos arsti ja dieediõega, et otsustada edasiste uuringute vajadus. Kodus tehtava eliminatsiooni käigus lülitatakse üks või mitu nn kahtlusalust toiduainet 2–4 nädalaks menüüst välja ja jälgitakse haigusnähtude käitumist – kas need kaovad või mitte.
Haiglas tehtava provokatsioontesti ajal antakse kahtlusalust allergeeni, näiteks piima suurenevas koguses, seejuures jälgides haigusnähtude teket. Seda uuringut tehakse näiteks allergia olemasolu tõestamiseks, kui on plaanis teha immuunravi. Samal ajal on see test kasulik ka tõestamaks, et inimesel ei ole näiteks piimaallergiat ega -talumatust.
Eelmine:
25. aprill 2021
Järgmine:
25. aprill 2021
