Allergiamüüdid

• 25. aprill 2023
• Ajakiri Allergia 2023
• allergiamüüdid

1. MÜÜT
IGASUGUNE LÖÖVE TÄHENDAB ALLERGIAT

Sageli on lapsevanemad lapse lööbe põhjal varmad kahtlustama allergiat. Eks lastel tõesti esinebki sagedamini toidu vallandatud lööbeid kui täiskasvanutel, näiteks rohkest maasikate, tsitruseliste ja šokolaadi söömisest. See aga ei ole tõeline allergia – IgE vahendatud ülitundlikkusreaktsioon –, vaid liigsest histamiini sisaldavate või histamiini vabastavate toitude söömisest tekkinud lööve. Nende toitude suhtes testide tegemine ei ole vajalik ja soovitus on nende nn pseudoallergeenide hulka menüüs lihtsalt piirata.

Samuti ei ole ägeda nõgeslööbe põhjuseks sugugi mitte alati mõni allergeen. Nakkushaiguse põdemise ajal või vahetult selle järel tekkiva kublalise sügeleva lööbe vallandajaks on suurima tõenäosusega hoopis viirus- või bakternakkus ise. Selline tülikas ja tegelikult isetaanduv sügelev ülekehalööve võib kesta mitu nädalat ning murelikud vanemad jõuavad selle aja jooksul korduvalt erinevate arstide poole pöörduda.

Leevendust toovad sügelust vähendav suukaudne ravim (antihistamiinikum) ja paiksed kreemid. Bakternakkust ravitakse vajadusel antibiootikumiga. Sügeleva lööbe taandumiseni on soovitatav piiri pidada pseudoallergeenide tarbimisega (näiteks tsitruselised, kakao).

2. MÜÜT
ATOOPILISE DERMATIIDI AINUSÜÜDLANE ON MÕNI ALLERGEEN

Ainult kolmandikul atoopilise dermatiidiga patsientidest on kaasuvalt allergia mõne toidu (piim, muna, nisu, soja, pähklid, kala, mereannid) või õhu kaudu leviva allergeeni (tolmulestad, loomad, õietolmud) suhtes.

Atoopiline dermatiit on sage krooniline põletikuline nahahaigus, mida iseloomustavad nahakuivus ja karedad punetavad sügelevad lööbelaigud teatud piirkondades, näiteks küünar- ja põlveõnnaldes.
Haiguse tekkimisel ei ole ühest põhjust. Rolli mängivad nii geenid kui ka keskkond.

Lööve võib erinevatel inimestel olla isesuguse raskusastmega. Haigus algab sageli juba imikueas mõne kuu vanuses – ajal, mil laps saab toiduks vaid rinnapiima. Mõned kasvavad sellest välja, teistel jääb kestma ka täiskasvanueas. Sageli pöördutakse arsti poole sooviga otsida üles süüdlane – ennekõike siis mõni toiduaine –, et saaks seda vältida ja lööbest vabaks.
Enamasti ongi läbimõeldud valikuline allergiatestide tegemine põhjendatud. Mida testida, sõltub patsiendi vanusest, vaevustest ja ta enda tähelepanekutest. Kui aga testid jäävad negatiivseks, ei tähenda see ilmtingimata, et oleme halvasti otsinud, vaid seda, et sellisel juhul tõenäoliselt kaasuvat immuunglobuliin E vahendatud ülitundlikkust toitude ja aeroallergeenide suhtes ei ole.

Menüüs tasub sügeleva lööbe esinemisel piirata pseudoallergeene ja toite, millega seoses lööve ilmselgelt ägeneb. Lapse ja imetava ema liigsed ja põhjendamatud toidupiirangud on aga kurjast – see võib takistada toitude suhtes taluvuse kujunemist, olla ebapiisava kaaluiibe põhjuseks, tuua kaasa liigset stressi ja rahakulu.

Kahtlustatava toidu sobivuse või mittesobivuse hindamiseks kasutatakse lisaks allergiatestidele veel eliminatsiooni ehk välistamist ja provokatsioonitesti. Kahtlusalune toit jäetakse menüüst 2–3 nädalaks välja ja siis võetakse menüüsse tagasi. Kõigepealt peaks siis lööve vähemaks muutuma ning uuesti tarbima hakkamisel vaevused ägenema.

Rinnaga toitvatele emadele ja nende lähikondsetele tahan südamele panna, et imiku lööve ei olene kindlasti ainult sellest, mida ema sööb. Isegi menüüpiirangutega äärmustesse minnes ei kao lööve tavaliselt ära.

Atoopilise dermatiidi korral on ülitähtsal kohal naha korrapärane kreemitamine tundlikule või atoopilisele nahale mõeldud niisutava kreemiga, ja kui lööve ägeneb, siis lööbelaikude ravi hormoonkreemiga. Eesmärk ei ole see, et atoopilise dermatiidiga lapse nahal ei oleks vähimatki laigukest, vaid et sügelus teda liialt ei häiriks ning et ta saaks söönuks ja kasvaks normaalselt.

3. MÜÜT
POSITIIVNE ALLERGIATEST NÄITAB ILMTINGIMATA ALLERGIAT

Positiivne allergiatesti (nahatorketest või vereanalüüs) tulemus näitab meile, et kehas on immuunglobuliin E tüüpi antikehad testitud allergeeni suhtes, kuid see ei tähenda automaatselt allergiat antud aine suhtes. Allergia puhul peavad tekkima allergeeniga kokkupuutel allergianähud: sõltuvalt allergeenist kas nahal, seedekulglas või seoses hingamiselunditega.
Kui test on positiivne, kuid kokkupuutel allergianähte ei teki, siis nimetatakse seda seisundit sensibiliseerumiseks. On variant, et test on positiivne, kuid inimene kas veel või enam ei reageeri sellele allergeenile või ta ei hakkagi kunagi reageerima. Näiteks positiivne testivastus kase õietolmu suhtes võib esineda lapsel, kellel testimise hetkeks veel ei ole kevadisel õitseajal vaevuseid olnud, küll aga võivad need tekkida 1–2 aasta jooksul. Samuti võib piima ja muna suhtes testi vastus olla positiivne veel ka siis, kui laps juba nimetatud toite on taluma hakanud – piima- ja munaallergiast kasvatakse peaaegu alati välja.

Ka on teatud hulk inimesi, kellel on sensibiliseerumine mesilase või herilase mürgi suhtes, kuid rasket allergilist reaktsiooni putukate piste järel ei teki elu jooksul kunagi. Seetõttu testime ülitundlikkust putukamürgi suhtes üldjuhul vaid neil, kellel on esinenud pärast nõelamist süsteemne reaktsioon, näiteks üle keha nõgeslööve või anafülaksia.
Vastukaaluks olgu nenditud, et allergiatesti negatiivne vastus ei välista allergiat 100 protsenti.

Siin on nüansse, mida spetsialist oskab lahti seletada, pannes kokku kogu info: põhjalik anamnees, patsiendi vanus, leid läbivaatusel, kui suured on kõrvalekalded analüüsides. Kokkuvõttes: allergiauuringuid tasub teha suunitletult, mitte igaks juhuks n-ö kõige võimaliku suhtes testides.
Eraasutustes pakutavate toidutalumatuse testide (NB! Seal määratakse toitude suhtes IgG-d, mitte IgE-antikehi) alusel ei saa allergiat diagnoosida. Nende testidega tulevad positiivsed vastused üldjuhul toitude suhtes, mida ollakse rohkem tarbinud. Nii näiteks võib väikelapse pere saada alusetu soovituse jätta kasvamiseks vajalikud ja seni iga päev tarbitud põhitoidud, nagu liha, piim ja teraviljad, menüüst välja, kuid näiteks pseudoallergeenid – tsitruselised, kiivi, pähklid – selle testi põhjal justkui sobiksid.

4. MÜÜT
ON KOERA- JA KASSITÕUGE, KES EI PÕHJUSTA ALLERGIAT

On küll olemas kassi- ja koeratõuge, mis põhjustavad allergianähte väiksema tõenäosusega ja vähemal määral, kuid ei ole ühtki 100 protsenti allergiat mittetekitavat kassi- ega koeratõugu. Samuti sõltub allergeensus näiteks looma suurusest, soost ja hormonaalsest seisundist.

Kui kassi või koera suhtes on allergiasümptomid selgelt väljendunud ja allergia teada, oleks allergiahaiguse seisukohalt mõistlik looma koju mitte võtta. Allergeeni on nii looma kõõmas, karvadel, süljes kui ka uriinis – seetõttu ei ole kassiallergia puhul lahenduseks ka karvutu kassi, sfinksi võtmine.

Mõnikord sümptomid loomaga iga päev koos elades teisenevad: ei hakata iga kord koju jõudes enam hirmsasti aevastama või silmi hõõruma – allergianähud kodus oleva lemmiku suhtes justkui puuduvad. Samas võivad muret valmistada püsinohu, krooniline ninakinnisus, sagedased ja veniva kuluga köhad, mida nii selgelt loomaallergiaga ei seostata. Kui kaasub veel näiteks tolmulestaallergia, võib olla keeruline aru saada, kui palju tekitab vaevuseid loom ja kui palju ülitundlikkus tolmulestade vastu.

Mõnikord aitab järeldusi teha see, kui viibitakse loomast mõni nädal eemal ja vaevused selgelt leevenevad või taanduvad.

Nii nagu kõigi allergeenide puhul, võivad ka loomaallergiaga tekkida erinevad allergianähud: nahalööbed, allergiline nohu, astmasümptomid. Samuti varieerub ülitundlikkuse aste: mõni reageerib vaid loomaga lähikontaktile, teine juba kaudselt (istudes ruumis kõrvuti loomaomanikuga, kelle riietel on allergeeni). On variant, et samal inimesel elu jooksul haigusnähud muutuvad: esmalt reageerib nahalööbega, hiljem lisanduvad astma või allergilise nohu sümptomid.

Kui loomast ei ole võimalust või soovi loobuda, on mõnevõrra abiks magamistoa allergeenivabana hoidmine: loom ei või magamistoas käia ja riideid, millega viibitakse teistes eluruumides, vahetatakse enne magamistuppa minekut. Lisaks toovad allergianähtudele leevendust allergiaravimid (antihistamiinikum, ninasteroid).

Kassi ja/või koera suhtes allergilisel inimesel on suurem risk muutuda elu jooksul allergiliseks ka teiste karvaste loomade suhtes, eriti kui kontakt on sage.

5. MÜÜT
KÕIK HORMOONI SISALDAVAD RAVIMID ON KAHJULIKUD

Tegelikult kehtib hormoonravimite puhul sama tõde, mis teistegi puhul: valida tuleb õige ravim, õigele patsiendile, õiges annuses ja teha õige pikkusega ravikuur. Otsus arstimit kasutada tehakse arvestusega, et saadav kasu kaalub üles võimaliku kahju.

Allergoloogias kasutatakse hormoone sisaldavaid preparaate nii atoopilise dermatiidi paikses ravis, allergilise nohu puhul ninaspreides kui ka sissehingatavates astmaravimites. Nimetatud ravimite kasutamine on minu arstipraktikas väga harva põhjustanud selliseid kõrvaltoimeid, mis sunniksid ravimit vahetama või selle tarvitamise pooleli jätma.
Kõrvaltoimed, mille suhtes ravimite infolehed hoiatavad (kaalutõus, pikkuskasvu pidurdumine, karvakasv, luuhõrenemine), on seotud kortikosteroidide suu kaudu või süstides manustamisega suures annuses ja pika aja jooksul.