Allergiline konjunktiviit ehk silma sidekestapõletik

• 20. aprill 2022
• Allergia 2. Kuidas elada allergiaga. 28 suurt lugu
• silm

Allergiliste haiguste esinemine on viimase kümnendi jooksul sagenenud, kuid selle põhjust ei ole õnnestunud tuvastada. Arvatakse, et tegemist on mitme teguri koostoimega: olulised on geneetiline eelsoodumus, õhusaaste, kokkupuude loomadega ja varajane ülitundlikuks muutumine (sensibilisatsioon) juba lapsepõlves.

Ligikaudu 15–20 protsendil inimestest on mingit tüüpi allergiline haigus. Silma haaravad sümptomid esinevad 40–60 protsendil allergia põdejatest.
Allergiline konjunktiviit ehk silma sidekestapõletik on ülitundlikkuse seisund, mis piirdub ainult silmadega või esineb koos allergilise nohu, lööbe või astmaga. Kirjanduse andmetel kaasnevad umbes 90 protsendil allergilise nohuga inimestel sümptomid ka silmas.

Reaktsiooni põhjustajateks on enamasti õhu kaudu levivad allergeenid, harva toiduained või ravimid. Allergiline konjunktiviit ei ohusta nägemist, kuna ei kahjusta sarvkesta, kuid võib oluliselt vähendada elukvaliteeti ja igapäevast toimetulekut.

Avaldumisvormid

Eristatakse kaht põhilist allergilise konjunktiviidi avaldumisvormi: hooajaline ja aastaringne.

Hooajaline allergiline konjunktiviit on kiiret tüüpi allergiline reaktsioon, mis on tihti seotud nohuga. Hooajalisi sümptomeid on kerge ära tunda, kuna need on seotud lehtpuude õitsemisega kevadel, heintaimede õitsemisega suvel ja puju õitsemisega suve lõpul. Peamisteks nähtudeks on vahelduv sügelus, pisaravool, sidekesta punetus, sidekesta turse ja silmalaugude turse.

Aastaringne allergiline konjunktiviit on samuti kiiret tüüpi ülitundlikkuse reaktsioon allergeenide suhtes, millega inimene on kontaktis aasta ringi, nagu tolmulestad, looma epidermis ehk marrasknahk, hallitusseen või mitme allergeeni kombinatsioon. Sümptomid on samad, mis hooajalisel allergilisel konjunktiviidil, kuid vaevused esinevad pikema aja jooksul ja on enamasti kergemad. Iseloomulik on sümptomite esinemine või ägenemine just siseruumides.

Diagnoosimine

Arst paneb diagnoosi haige vaevuste ja kliinilise pildi järgi. Sümptomite kordumine aastast aastasse samadel kalendrikuudel aitab leida võimalikku allergeeni. Haigelt küsitakse ka, kas tal on lapseeas või praegu olnud nahapõletikke, astmat või nohu.

Tuvastamaks ülitundlikkus, teeb arst vajadusel nahatorketestid nende allergeenide suhtes, mis vaevusi esile kutsuvad, näiteks õietolmud, tolmulestad ja looma marrasknahk.
Nahatorketeste on võimalik kasutada igas vanuses, kuid tundlikkus võib olla väiksem vastsündinutel ja eakatel. Testi tehakse küünarvarre painutuspinnale. Esmalt hinnatakse negatiivset (füsioloogilise lahusega test) ja positiivset (histamiin, 10 mg/ml) kontrolltesti. Mõõdetakse kuplade läbimõõtu, mis tekib ülitundlikkuse korral allergeenide suhtes. Positiivseks ehk ülitundlikkust näitavaks peetakse testi, kui kubel on ≥ 3 mm pärast 15 minuti pikkust ooteaega.

Kahjuks nahatorketestid ei kinnita ega lükka täielikult ümber allergilise konjunktiviidi olemasolu. Nahatestide positiivne tulemus seostub erinevatel andmetel umbes 70–90% protsendil silmasümptomitega.

Kui nahatorketestid on ebakõlas haiguse anamneesiga või vastunäidustatud, määratakse vajadusel spetsiifiline IgE vereseerumis. Kõige kindlamalt kinnitab allergilist konjunktiviiti konjunktiivi provokatsiooni test spetsiifilise allergeeniga, aga see ei ole Eestis laialdaselt kasutusel. Selle tegemist võidakse kaaluda nendel inimestel, kellel nahatorketestid või spetsiifiline IgE vereseerumis ei näita ülitundlikkust, kuid anamnees viitab silmaallergiale. Eosinofiilide hulga suurenemine konjunktiivi bioptaadis võimaldab allergilist konjunktiviiti diagnoosida, aga biopsia leiab kliinilises praktikas vähe kasutamist.

Diferentsiaaldiagnoos

Allergilist konjunktiviiti tuleb eristada mitmetest silmapinna haigustest, mis vajavad põhjalikumat silmaarsti läbivaatust ja täiendavaid teste. Nendeks on n-ö kuiva silma sündroom, viiruslik konjunktiviit ja bakteriaalne konjunktiviit.

Kuiva silma sündroomi puhul võib sarnaselt allergilise konjunktiviidiga esineda pidevat ja kohati ägenevat silmaärritust, mis võib väljenduda hõõrumise, võõrkehatunde või põletustundena, aga üldiselt mitte allergilisele konjunktiviidile iseloomuliku sügelusena. Mõlema haigusega võib ilmneda kerget sidekesta punetust. Diagnoosimise teeb keerulisemaks allergilise konjunktiviidi ja kuiva silma sündroomi sage koosesinemine. Arvatakse, et vähese pisarakihi tõttu on sellistel inimestel väiksem võime eemaldada allergeeni silma pinnalt.

Viirusliku konjunktiviidi korral võib sarnaselt allergilise konjunktiviidiga üheks nähuks olla vesine eritis, aga enamasti ei ole põhiline vaevus sügelemine, vaid pigem hõõrdumistunne. Enamasti on sidekesta turset vähem ja sageli eelnevad või kaasnevad n-ö külmetushaiguse sümptomid. Üks sagedasemaid tekitajaid on adenoviirus.

Bakteriaalsele konjunktiviidile on iseloomulik limasmädane või mädane eritis, mis võib põhjustada silmade hommikust kinnikleepumist. Bakteriaalse konjunktiviidiga ilmneb punetus sagedamini kui allergilise konjunktiviidiga. Tekitajat on võimalik tuvastada aeroobsete külvide abil ning raviks on antibiootikumidega silmatilgad.

Glükokortikosteroidide võimalikeks kõrvaltoimeteks on silmapinna kahjustuste paranemise pidurdumine, sekundaarsete nakkuste oht, silma siserõhu tõus (sekundaarne glaukoom) ja silmaläätse hägustumise ehk katarakti tekkimise risk. Spetsiifiline immuunteraapia (tehakse kas naha all või keele all) on samuti tõhus hooajalise ja aastaringse konjunktiviidi korral. Seda teeb allergoloog.