
15. aprill 2022
Inimese nahk on suurim organ, mille pindala täiskasvanul on 1,5–2 m² ning mis on täies ulatuses kontaktis väliskeskkonna teguritega. Osa neist võivad olla ohtlikud, osa kahjutud, kuid teatud asjaoludel tõlgendab nahk nende toimet ohuna. Ärrituskontaktdermatiit on nahapõletik, mis tekib kokkupuutest nende ärritavate teguritega.
Dermatiit on tuletatud kreekakeelsest sõnast derma (nahk) ja tähendab nahapõletikku, mille korral ärritus kätkeb endas füüsilist või keemilise aine kahjulikku mõju nahale. Keemiline aine ei pruugi olla üksnes kemikaal või tehisaine, vaid ka looduslik, sest seegi koosneb keemilistest elementidest. Nii on võimalik, et ärritusdermatiiti võib põhjustada ka puhas vesi. Füüsiline kahjustus on eelkõige nahavigastus – põletus, marrastus, hõõrumine jms.
Kõrvalepõikena: üks vanimaid ärritusdermatiidi kirjeldusi pärineb 1. sajandist Rooma teadlase Celsuse teosest „De Medicina“, milles ta kirjeldas söövitavast ainest põhjustatud nahapõletikku.
Naha ärritajatega puutume kokku nii kodus kui ka tööl. Ärritusdermatiit on tänini üks sagedasemaid nahaprobleeme, mida tuleb ette nii lastel kui ka täiskasvanutel.
Mõnel tööalal võib inimene olla pidevas kokkupuutes ärritavate ainete ja keskkonnatingimustega, mille tagajärjel kujunev nahapõletik muutub kutsehaiguseks. Need nahapõletikud paiknevad eelkõige kätel, kusjuures ärritajateks on tavaliselt seebid, märjad tööd ja kemikaalid.
Ärritusdermatiidi tekkes on oluline osa nahavigastusel, mõned ained kahjustavad keratiini, mõned mõjuvad rakkudele mürgiselt. Sellele vastab nahk üldise kaitsereaktsiooni – põletikuga.
Põletik on meie sünnipärane kaitsereaktsioon. Kasutades immunoloogia terminoloogiat: see on kaasasündinud immuunvastus, ühtlasi ka keeruline ahelreaktsioon, milles osaleb palju erinevaid mediaatoreid, signaalmolekule ja rakke. Kahjuks puudub tänaseni ärritusdermatiidi diagnoosimiseks spetsiifiline ja testidega kindlaks tehtav marker. Selles mõttes on allergiline dermatiit ärritusdermatiidi vastand: siin kutsub kindel allergeen immuunsüsteemis esile spetsiifiliste antikehade või rakkude tootmise, mida on võimalik testiga kindlaks teha.
Paradoksaalsel kombel on ärritusnahapõletik ja allergiline nahapõletik sageli väga sarnaste sümptomitega – mõlemad on haigele väga ebamugavad ja võivad tekitada sügelust. Kuna kaasasündinud immuunkaitse kaitseb kõiki inimesi, aga allergia kui omandatud immuunvastus avaldub vaid osal teatud soodumusega inimestel, on ärritusdermatiiti mitu korda sagedamini kui allergilist dermatiiti.
Allergilist dermatiiti aitavad ärritusdermatiidist eristada allergiaplaastritestid.
Ärritusnahapõletiku kujunemine oleneb paljudest teguritest – nii ärritaja omadustest kui ka naha omapärast.
Ärritusdermatiidi diagnoosimiseks ei ole spetsiaalseid teste ega uuringumeetodeid. Kuna ärritusdermatiit võib sarnaneda allergilise kontaktdermatiidiga, tehakse nende eristamiseks nahaplaastriteste erinevate allergeenidega. Kui testid jäävad negatiivseks, st allergiat ei ole, viitab see ärrituskontaktdermatiidile.
Kutsenahapõletike näitel saab järeldada, et kõigi kontaktdermatiitide hulgast moodustavad ärritusdermatiidid 70–80% ja vaid 20–30% allergilised kontaktdermatiidid.
Kõige sagedamad nahaärritajad on
Esimene ravisoovitus ärritusdermatiidiga võitlemiseks on ärritaja vältimine. Lisaks tuleks kasutada järgmisi leevendavaid võtteid ja vajadusel ka ravimeid.
Kui ärritusdermatiit jääb küllaldase tähelepanu, nahahoolduse ja ravita, võib see mõnikord üle minna allergiliseks dermatiidiks. Osal juhtudel muutub ravimata ärritusdermatiit krooniliseks ega allu ravile ning ägeneb kiiresti pärast ravi lõpetamist. Samal ajal võib ärritusdermatiit mõnikord iseenesest aja jooksul taanduda – seda juhul, kui pindmine kaitsev marrasknahk pakseneb ja muutub vastupidavamaks. Lisaks on avastatud, et nahas võivad tekkida ka kaitsvad põletikuvastased mediaatorid.
Ärritusdermatiit on õige ravi ja hooldusega väljaravitav
Sagedasemad ärritusdermatiidi vormid
- Sensoorne dermatiit: nahas on torkiv või kõrvetav tunne, ilma et oleks nähtavaid põletikutunnuseid. Põhjuseks võivad olla nahahooldusvahendites sisalduvad komponendid:
- propüleenglükool;
- sorbiinhape, mida võidakse lisada kreemidesse ja ka toitudesse;
- aselaiinhape, AHA-d, piimhape, bensoüülperoksiid (kasutatakse akne ravis).
- Asteatootiline dermatiit: kuival nahal tekkinud põletik, sageli külmal aastaajal; võib tugevasti sügeleda.
- Kumulatiivne kontaktdermatiit: korduva nõrga ärritaja mõjul aeglaselt tekkiv nahapõletik.
- Friktsioon- ehk hõõrumisdermatiit: tekib kohtadele, kus nahk saab sageli hõõruda. Vastuseks epidermis pakseneb, tekib liigsarvestumine (nahapaksendid) või tavapärane nahajoonis muutub robustseks.
- Kontaktnõgestõbi: võib olla allergiline ja mitteallergiline. Esimese puhul on tegu eelkõige toiduallergia ja õietolmu ristallergiaga. Mitteallergilist kontaktnõgeslöövet põhjustavad mõned säilitusained (bensoaadid ja sorbaadid) ning mõned lõhnaained (kaneel).
Kätel algab ärritusdermatiit tavaliselt labakäte pealt või sõrmuse alt – see tekib veest, seebist, pesu- ja desinfitseerimisvahenditest. Suu ümbruses võib olla nn huulelimpsija nahapõletik ja kubeme ümbruses mähkmedermatiit.