Ärritusdermatiit – naha vastus ärritajatele

• 15. aprill 2022
• Allergia 2. Kuidas elada allergiaga. 28 suurt lugu
• ärritusdermatiit

Inimese nahk on suurim organ, mille pindala täiskasvanul on 1,5–2 m² ning mis on täies ulatuses kontaktis väliskeskkonna teguritega. Osa neist võivad olla ohtlikud, osa kahjutud, kuid teatud asjaoludel tõlgendab nahk nende toimet ohuna. Ärrituskontaktdermatiit on nahapõletik, mis tekib kokkupuutest nende ärritavate teguritega.

Dermatiit on tuletatud kreekakeelsest sõnast derma (nahk) ja tähendab nahapõletikku, mille korral ärritus kätkeb endas füüsilist või keemilise aine kahjulikku mõju nahale. Keemiline aine ei pruugi olla üksnes kemikaal või tehisaine, vaid ka looduslik, sest seegi koosneb keemilistest elementidest. Nii on võimalik, et ärritusdermatiiti võib põhjustada ka puhas vesi. Füüsiline kahjustus on eelkõige nahavigastus – põletus, marrastus, hõõrumine jms.

Kõrvalepõikena: üks vanimaid ärritusdermatiidi kirjeldusi pärineb 1. sajandist Rooma teadlase Celsuse teosest „De Medicina“, milles ta kirjeldas söövitavast ainest põhjustatud nahapõletikku.

Nahk kaitseb end põletikuga

Naha ärritajatega puutume kokku nii kodus kui ka tööl. Ärritusdermatiit on tänini üks sagedasemaid nahaprobleeme, mida tuleb ette nii lastel kui ka täiskasvanutel.
Mõnel tööalal võib inimene olla pidevas kokkupuutes ärritavate ainete ja keskkonnatingimustega, mille tagajärjel kujunev nahapõletik muutub kutsehaiguseks. Need nahapõletikud paiknevad eelkõige kätel, kusjuures ärritajateks on tavaliselt seebid, märjad tööd ja kemikaalid.

Ärritusdermatiidi tekkes on oluline osa nahavigastusel, mõned ained kahjustavad keratiini, mõned mõjuvad rakkudele mürgiselt. Sellele vastab nahk üldise kaitsereaktsiooni – põletikuga.
Põletik on meie sünnipärane kaitsereaktsioon. Kasutades immunoloogia terminoloogiat: see on kaasasündinud immuunvastus, ühtlasi ka keeruline ahelreaktsioon, milles osaleb palju erinevaid mediaatoreid, signaalmolekule ja rakke. Kahjuks puudub tänaseni ärritusdermatiidi diagnoosimiseks spetsiifiline ja testidega kindlaks tehtav marker. Selles mõttes on allergiline dermatiit ärritusdermatiidi vastand: siin kutsub kindel allergeen immuunsüsteemis esile spetsiifiliste antikehade või rakkude tootmise, mida on võimalik testiga kindlaks teha.

Paradoksaalsel kombel on ärritusnahapõletik ja allergiline nahapõletik sageli väga sarnaste sümptomitega – mõlemad on haigele väga ebamugavad ja võivad tekitada sügelust. Kuna kaasasündinud immuunkaitse kaitseb kõiki inimesi, aga allergia kui omandatud immuunvastus avaldub vaid osal teatud soodumusega inimestel, on ärritusdermatiiti mitu korda sagedamini kui allergilist dermatiiti.

Allergilist dermatiiti aitavad ärritusdermatiidist eristada allergiaplaastritestid.

Põletiku teket soodustavad tegurid

Ärritusnahapõletiku kujunemine oleneb paljudest teguritest – nii ärritaja omadustest kui ka naha omapärast.

• Ärritava aine keemilised omadused – kas tegemist on happe, leelise vms; milline on aine kontsentratsioon. Tugevad kemikaalid, näiteks happed ja leelised, mõjuvad kiiresti, tekitavad tugevat ja sügavat kahjustust, sümptomid on ägedad ja nendega kaasub valu – kontaktikohas on näha punetust, ville, leemetust ja isegi verinahka.
• Kontakti sagedus – kas see on ühekordne või igapäevane. Kui kontakt ärritajaga on harv, jõuab nahk pärast ebasoodsat mõju taastuda ja ärritust ei teki või on see nõrgem. Kui nahk ei jõua enne uut kokkupuudet ärritajaga paraneda, kujuneb varem või hiljem välja summeeruv nahakahjustus ja ilmnevad põletikunähud.
• Üks ärritaja või mitu – kas igapäevasel pesemisel kasutatakse liialt kuuma vett või pestakse liiga kaua; kas pesuained sisaldavad rohkem või vähem ärritavaid koostisosi; kas ebaõigele pesemisele lisandub ka hooletu kuivatamine; ülearu kuiv sisekeskkond ja külm aastaaeg jne. On üsna seaduspärane, et nõrkade ärritajate mõju on aeglane: sümptomeid märgatakse alles siis, kui mõju on juba kaua aega kestnud ning seoseid on raske tuvastada. Silmanähtavad muutused tekivad nahapõletiku süvenedes ja väljenduvad kerge kuni mõõduka punetuse, ketenduse, pindmiste ja sügavamate lõhedena.
• Toime intensiivsus – näiteks temperatuur. Keeva vee või kuuma triikraua põletuse tagajärjel tekivad tugev punetus ja villid, villide lõhkemisel leemetus ja valu – need on ülitugeva nahapõletiku sümptomid. Soe vann tekitab aga ainult ajutist punetust ning vaid liiga tiheda vannitamise tõttu muutub nahk kergelt roosakaks, kuivaks ja ketendavaks.
• Oklusioon ehk kilekompressi tingimused – kas keemilisele mõjule kaasub veel oklusioon, näiteks kandes pikalt ja/või sageli kummijalatseid või -kindaid; välise kilekattega mähkmeid, hügieenisidemeid või pesukaitseid; kitsaid, pigistavaid või sünteetilisest materjalist riideid. Umbsete rõivaste all higistamine võib soodustada haudumuse ja karvanääpsupõletiku teket. Haudumust esineb rohkem või vähem ka mõnedes kehapiirkondades, nagu kaenlaalused, kubeme- ja tuharavoldid, varvaste ja sõrmede vahed. Ka sõrmuse alla tekib oklusioon, kui korduvalt teha käsi märjaks pesemise, koristamise või toiduvalmistamise ajal. Käte nahapõletik algabki tihti sõrmede vahelt ja sõrmuse alt.
• Naha individuaalsed omadused – peale välisärritajate mängivad need ärrituspõletiku tekkes olulist rolli, sest sünnipäraselt kuiv nahk on alati ärritajaid läbilaskvam ja tundlikum. Laste ja eakate inimeste nahk on tavaliselt õhem, ärritajatele paremini läbitav ja põletikualtim. Ka varasemad ja kroonilised nahahaigused mõjutavad naha tundlikkust ja läbilaskvust ning soodustavad nahapõletiku teket.

Diagnoositakse välistamismeetodil

Ärritusdermatiidi diagnoosimiseks ei ole spetsiaalseid teste ega uuringumeetodeid. Kuna ärritusdermatiit võib sarnaneda allergilise kontaktdermatiidiga, tehakse nende eristamiseks nahaplaastriteste erinevate allergeenidega. Kui testid jäävad negatiivseks, st allergiat ei ole, viitab see ärrituskontaktdermatiidile.

Kutsenahapõletike näitel saab järeldada, et kõigi kontaktdermatiitide hulgast moodustavad ärritusdermatiidid 70–80% ja vaid 20–30% allergilised kontaktdermatiidid.

Kõige sagedamad nahaärritajad on

• kummikemikaalid;
• märjad tööd;
• seebid;
• nikkel;
• vaigud ja akrülaadid;
• juuksurikemikaalid;
• lõhnaained.
  Üldjuhul põhjustavad need ka kõige sagedamini allergiat.

Paranemine on võimalik õige raviga

Esimene ravisoovitus ärritusdermatiidiga võitlemiseks on ärritaja vältimine. Lisaks tuleks kasutada järgmisi leevendavaid võtteid ja vajadusel ka ravimeid.

• Baaskreemid ja -salvid. Siin kehtib reegel: mida kuivem nahk, seda rasvasema salviga nahahooldus. Nahka tuleb kreemitada iga pesemise järel.
• Põletikuvastased paiksed ravimid, tavaliselt hormoonkreemid, samuti tsinki sisaldavad kreemid, losjoonid ja salvid. Ägeda nahapõletiku ajal tuleks neid kasutada 1–2 korda päevas; vahel on ägeda põletiku taandumise järel vaja ravimi kasutamist jätkata paar korda nädalas.
• Rasketel juhtudel tuleks teha suukaudset ravi ja valgusravi.
• Hügieeni pidamiseks soovitatakse pesta jahedama veega ja lühemat aega. Pesemisel tuleks kasutada lõhnatut seepi või pesugeeli, hästi sobivad nõrgalt happelised pesuvahendid ehk sündetid. Pärast pesemist peab nahka kreemitama.
• Kui ärritusdermatiit on kätel:
  • võta sõrmused kätepesu ajaks ära;
  • kuivata pärast pesemist hoolikalt sõrmevahed ja käte selgmised pinnad;
  • kreemita baaskreemiga;
  • tee kõiki pikemaid märgi töid topeltkinnastes, st kanna kummikinnaste all puuvillaseid kindaid – puuvill hoiab ära nahahaudumuse.

Kui ärritusdermatiit jääb küllaldase tähelepanu, nahahoolduse ja ravita, võib see mõnikord üle minna allergiliseks dermatiidiks. Osal juhtudel muutub ravimata ärritusdermatiit krooniliseks ega allu ravile ning ägeneb kiiresti pärast ravi lõpetamist. Samal ajal võib ärritusdermatiit mõnikord iseenesest aja jooksul taanduda – seda juhul, kui pindmine kaitsev marrasknahk pakseneb ja muutub vastupidavamaks. Lisaks on avastatud, et nahas võivad tekkida ka kaitsvad põletikuvastased mediaatorid.

Ärritusdermatiit on õige ravi ja hooldusega väljaravitav

Sagedasemad ärritusdermatiidi vormid

• Sensoorne dermatiit: nahas on torkiv või kõrvetav tunne, ilma et oleks nähtavaid põletikutunnuseid. Põhjuseks võivad olla nahahooldusvahendites sisalduvad komponendid:
  • propüleenglükool;
  • sorbiinhape, mida võidakse lisada kreemidesse ja ka toitudesse;
  • aselaiinhape, AHA-d, piimhape, bensoüülperoksiid (kasutatakse akne ravis).
• Asteatootiline dermatiit: kuival nahal tekkinud põletik, sageli külmal aastaajal; võib tugevasti sügeleda.
• Kumulatiivne kontaktdermatiit: korduva nõrga ärritaja mõjul aeglaselt tekkiv nahapõletik.
• Friktsioon- ehk hõõrumisdermatiit: tekib kohtadele, kus nahk saab sageli hõõruda. Vastuseks epidermis pakseneb, tekib liigsarvestumine (nahapaksendid) või tavapärane nahajoonis muutub robustseks.
• Kontaktnõgestõbi: võib olla allergiline ja mitteallergiline. Esimese puhul on tegu eelkõige toiduallergia ja õietolmu ristallergiaga. Mitteallergilist kontaktnõgeslöövet põhjustavad mõned säilitusained (bensoaadid ja sorbaadid) ning mõned lõhnaained (kaneel).

Kätel algab ärritusdermatiit tavaliselt labakäte pealt või sõrmuse alt – see tekib veest, seebist, pesu- ja desinfitseerimisvahenditest. Suu ümbruses võib olla nn huulelimpsija nahapõletik ja kubeme ümbruses mähkmedermatiit.