Eesti Allergialiit püüab parandada allergiahaigete elukvaliteeti

  • Filtreeri tüübi järgi:

Küljepaan

Sügelus

Tekst: Mare Pauklin, Tartu Ülikooli kliinikumi sisehaiguste allergoloogia arst-õppejõud

Sügelus ehk pruriitus on ebameeldiv naha kihelustunne, mida proovitakse leevendada kratsimisega. Sügeluse põhjusteks võivad olla nahahaigused ning süsteemsed, neuroloogilised või psühholoogilised haigused.

Sügelus ehk pruriitus on tavaline subjektiivne aisting, mis tekitab vajadust kehapinda hõõruda. Miks sügelus tekib, veel ei teata, kuna spetsiifilisi sügelusretseptoreid siiani ei ole leitud. Arvatakse, et sügelustunnet edastavad nahas olevad närvilõpmed, millest impulss liigub edasi seljaaju kaudu peaajju.

Sügelust põhjustavad ka välisärritajad, näiteks kerge puudutus, mitmesugused naha- ja sisehaigused ning mõningad ravimid. Tuntuim sügelust tekitav aine on histamiin, mis vabaneb naha nuumrakkudest.
Sügeluse raviks kasutatakse peamiselt allergiavastaseid ravimeid ehk antihistamiinikume ja kortikosteroide (kergematel juhtudel lokaalselt, raskematel süsteemselt). Peamine on siiski kõrvaldada sügeluse põhjus.

Mis on sügelus?

Sügelust (ladina keeles pruritus, inglise keeles itch) defineeritakse kui ebameeldivat naha kihelustunnet, mida proovitakse leevendada kratsimisega. Terminit “ebaselge põhjusega pruriitus” (inglise keeles pruritus of unknown origin ehk PUO) võib kasutada juhul, kui sügeluse põhjus ei selgu pärast haigega vestlemist või pärast uuringuid. Kuni kuus nädalat kestnud sügelust peetakse ägedaks ja pikemalt kestnut krooniliseks.

Pruriitus on kompleksne protsess, mis võib tekkida erinevate stiimulite tõttu: keemilisest, elektrilisest, mehaanilisest, termilisest ja/või psühholoogilisest ärritusest. Vastavalt esinevale nahakahjustusele jaotatakse patsiendid kolme gruppi:

  • nahakahjustusega inimesed;
  • inimesed, kellel on normaalne nahk, aga põhihaiguseks mõni süsteemne haigus (näiteks maksahaigus);
  • patsiendid, kelle naha kahjustus on põhjustatud kratsimisest.
    Paikne sügelus on seotud tihtipeale nahahaigustega. Üle keha levinud ehk generaliseerunud sügelemist esineb sagedamini kuiva naha, naha vananemise (asteatoos ehk rasunäärmete vaegtalitlus ja sellest tingitud naha kuivus ja ketendus) korral või seoses mõne haigusega. Haige edasine ravi sõltub tema põhihaigusest.

Tuleb keha sügavusest

Sügelust võivad tekitada mitmed haigused. Kestuse järgi jaotatakse sügelus ägedaks ja krooniliseks.

  • Sügelemist ilma nähtavate nahamuutusteta võivad põhjustada näiteks maksahaigused. Arvatakse, et sedasorti sügelus on põhjustatud sapphapetest nahas või vereringes.
  • Ka kroonilise neerupuudulikkusega dialüüsipatsientidel võib esineda sügelust. Sellistel inimestel võib sagedamini olla haaratud kaenlaaluste, peanaha, nina ja kõrvade piirkond. Samal ajal ägeda neerupuudulikkuse puhul sügelust ei ole.
  • Hematoloogilistest haigustest võib sügelust esineda rauapuudusaneemia, tõelise polütsüteemia, Hodgkini tõve ja leukeemia korral.
  • Teinekord võib olla generaliseeritud või lokaalset (peanahal, genitaalidel, perianaalselt) sügelust suhkurtõvega patsientidel.
  • Närvihaiguste puhul tuleb sügelust ette tihtipeale koos teiste aistingutega. Seda võivad põhjustada nii kesk- kui ka perifeerse närvisüsteemi haigused: näiteks neuropaatiad, hulgiskleroos, ajukasvajad ja ajuinfarkt. Sügelus võib ilmneda hooti ja olla ühel pool.
  • 10% täiskasvanutel tekitavad üle keha levinud sügelust psühholoogilised põhjused. Selline sügelus segab väga harva und. Kratsimise jälgi võib näha kergesti ligipääsevates kohtades, nagu nägu, kõht, käte painutuspinnad ja reied.
  • Pruriitust on sagedamini obsessiiv-kompulsiivse häire ja söömishäiretega inimestel.
  • Emotsionaalne pinge, psühholoogiline trauma, ärevus, depressioon ja psühhoosid intensiivistavad igat tüüpi sügelust. On leitud, et depressioon on otseses seoses sügeluse raskusastmega atoopilise dermatiidi, psoriaasi ja idiopaatilise ehk teadmata põhjusega urtikaariaga haigetel.

Sügelust põhjustavad haigused

Sügelust põhjustavad haigused võib jagada 6 suurde rühma.

  • Dermatoloogilised
    Nahahaigused, nagu näiteks psoriaas, atoopiline dermatiit, kuiv nahk, sügelised ja urtikaaria.
  • Süsteemsed
    Tuleneb muude organite kahjustustest kui nahk, näiteks maksa-, neeru- ja verehaigustest ning ravimitest.
  • Neuroloogilised
    Kesk- või perifeerse närvisüsteemi haigused (näiteks närvikahjustus, -pitsitus, või -ärritus).
  • Psühhogeensed/psühhosomaatilised
    Esinevad koos psühhiaatriliste ja psühhosomaatiliste haigusseisunditega.
  • Kombineeritud
    Mitme haiguse koosesinemine.
  • Muu
    Ebaselge päritolu.

Kuidas diagnoositakse…

Sügeluse põhjuse tuvastamine põhineb suures osas haigega rääkimisel ja objektiivsel leiul. Teinekord tuleb võtta vereanalüüsid, määrata maksa- ja neerufunktsiooni näitajad ja teha uriiniproov. Vajadusel tuleb teha naha tükiuuring ehk nahabiopsia täpse nahahaiguse diagnoosimiseks. Allergiate väljaselgitamiseks on vajalikud nahatestid.
Kroonilise ja ebaselge sügeluse korral peaks välistama süsteemsed põhjused (näiteks maksa-, neeru- või verehaigused). Vajalikud võivad olla ka radioloogilised uuringud. Siiski võib sügeluse põhjus 5–14% juhtudel jääda ebaselgeks.
Esmatähtis on sügeluse põhjuse tuvastamine, sest sellest sõltub ravi. Juhul kui põhjust ei leita, ravitakse tavaliselt allergiavastaste tablettide ehk antihistamiinikumidega.

…ja ravitakse

Sügeluse ravi jaotatakse lokaalseks ja süsteemseks. Süsteemse ravi puhul ravitakse haigust, millega kaasneb sügelus, arsti nõuannete järgi.

Lokaalse ravi korral on tähtsal kohal baaskreemid, näiteks uureat sisaldavad kreemid, mis niisutavad nahka. Haiguse asukohast ja olemusest sõltub ravivahendi valik – kas salv, kreem või emulsioon. Baaskreeme tuleb kasutada vähemalt kaks korda päevas üle kogu keha ja näiteks kätel korduvalt päeva jooksul. Olulisel kohal on ka pesemisvahendid – tundlikule, sügelevale, ärritatud nahale sobivad dušikreemid ning õlid ja meresoolad ravivanni jaoks.

Paiksed kortikosteroidid toovad nahahaigustele tihtipeale kiiresti leevendust, kuid ei sobi pikaajaliseks kasutamiseks, kuna need soodustavad naha õhenemist ja väikeste verevalumite (petehhiate) teket nahal. Seejuures ei leevenda nende liiga lühiaegne kasutamine piisavalt nahapõletikku. Siinkohal tuleks lähtuda põhimõttest: nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik.

Lisaks on ka teisi ravimeid, mida haigele soovitab erialaspetsialist vastavalt sügeluse põhjusele.

Psühhogeense sügeluse korral on tähtsal kohal psühhoteraapia: kognitiivne ja käitumuslik teraapia, lõdvestumistehnikad, käitumise muutmine. Loodud on ka biopsühhosotsiaalne mudel, mis keskendub inimese isikuomaduste, väliste ärritajate, käitumuslike ja sotsiaalsete tegurite seostele sügelusega (vaata joonist lk).

Üldjuhul on soovitatav vältida alkoholikompresse ja teisi nahka ärritavaid meetodeid, mida tihtipeale sügeluse leevenduseks ise kodus kasutatakse.
Oluline on meeles pidada, et kratsimine tugevdab sügelust ja põletikku ning lõpuks võib juhtuda, et inimene ei suuda kratsimiseta enam ollagi.

Kuidas leevendada sügelust

Tihtipeale esineb sügelusega seoses nahakuivus, mille tõttu peab nahka hoolikalt hooldama ja hoiduma kratsimisest.

  • Kasuta arsti määratud ravimeid nii, nagu on ette nähtud.
  • Kanna nahale sügelust vähendavat kreemi või ihupiima.
  • Väldi kratsimist nii palju kui võimalik. Kui sügamisest on raske loobuda, siis kata sügelev ala riietega, lõika küüned lühikeseks ja kanna kindaid.
  • Kanna siledapinnalisi ja pehmemaid riideid.
  • Vaata üle ehted ja muud vastu ihu puutuvad metalsed esemed, et need ei sisaldaks niklit.
  • Vali endale pehmetoimeline ja lõhnaaineteta pesemisvahend ja loputa korralikult nahka. Pärast pesemist kasuta niisutavat kreemi.
  • Ihuga kokku puutuvat tekstiili pese mahedatoimelise pesupulbriga.

Joonis 1.
Sügeluse biopsühhosotsiaalne mudel

Eelmine:

Järgmine: