Tekst Anneli Poola, Tartu ülikooli kliinikumi kopsukliiniku kopsuarst
Astma ja krooniline obstruktiivne kopsuhaigus on sageli esinevad haigused, mille tunnused võivad aeg-ajalt osaliselt sarnaneda. Mõlema raviks kasutatakse sissehingatavaid arstimeid, kuid nende haiguste tekkepõhjused, kulg ja ravipõhimõtted on täiesti erinevad.
Altpoolt leiate vastused enim levinud küsimustele astma ja kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse ehk KOK-i kohta.
Astma on hingamisteede krooniline põletikuline haigus, millega kaasneb muutlik õhuvoolu liikumise takistus hingamisteedes. Teiste sõnadega nimetatakse seda ka bronhospasmiks või bronhokonstriktsiooniks.
Kuigi põletik on hingamisteedes püsivalt olemas, on bronhospasm ja sellest tulenevad haigustunnused päeviti ja nädaliti väga erinevad. Kui haigus on väga hästi kontrolli all, peaks ideaalis olema nii, et inimesele meenub tema haigus vaid hommikul ja/või õhtul, kui ta kasutab igapäevast põletikku ohjavat ravimit.
Astma levimus riigiti on isesugune: 1–18 protsenti elanikkonnast, Eestis 7–8 protsenti. Maailmas on hinnanguliselt 300 miljonit astma põdejat. Lääne-Euroopas on astma esinemissagedus vähenemas, ent suurenemas riikides, kus levimus on varem olnud väike.
Astmasse võib haigestuda igas vanuses, kuid umbes kolmandikul juhtudest diagnoositakse seda kuni kümneaastastel lastel. Astmasse haigestumisel mängib tähtsat osa pärilik eelsoodumus, mis hõlmab allergilist nohu, allergilist dermatiiti ja pärilikku komponenti – haigus lööbki välja kõige sagedamini astmahaigete järglastel.
Haiguse riskitegurid on:
Astma teket mõjutavad ka keskkonnategurid:
Astma sümptomid on köha, vilistav hingamine, õhupuudus, hingeldus ja rindkere pingsus. Haigustunnused võivad vaevata rahuolekus ja tekkida kehalise pingutuse tagajärjel; need võivad ilmneda õhuvahetusel (näiteks siseruumist väliskeskkonda minemisel), kokkupuutel teravate lõhnade või olmekeemiaga, naermise või laulmise ajal; samuti mõnede ravimite (aspiriinilaadsed põletikuvastased preparaadid, mitteselektiivsed beetablokaatorid) tarvitamisel ja nakkuste järel.
Astma sümptomid ilmnevad hooti vastusena vallandavale tegurile või tugevnevad nende mõjul veelgi. Halvasti ohjeldatud astmale on iseloomulik varahommikune ärkamine õhupuudustunde ja vilistava hingamise tõttu.
Astma raskusest olenemata kätkeb haigus endas võimalust raske astmahoo tekkeks, mis vajab erakorralist meditsiiniabi.
Astmat diagnoosib perearst või kopsuarst.
Astmale viitavate vaevuste ja kopsude kuulatlusleiu olemasolu korral (väljahingamisel viled, kiuned ehk kiunuvad helid) peaks järgnema spirograafia. Seda uuringut nimetatakse ka kopsufunktsiooni mõõtmiseks forsseeritud väljahingamise ajal. Spirograafial registreeritud takistus hingamisteedes toetab astma kahtlust.
Kinnitamaks diagnoosi on vajalik ka bronhilõõgastustest: pärast kindlas annuses bronhilõõgasti manustamist peaks kopsutalitlus paranema 12 protsenti või 200 ml. Kui aga vähem, siis astma diagnoosi kinnitada ei saa ja on vajalik kas uuringu kordamine või lisauuringute teostamine (joonis 1).
Astma diagnoosimiseks kasutatakse vahel ka ekspiratoorse tippvoolu määramist (joonis 2), kuid see on pigem abistav uuring.
Alati ei leita astma sümptomite olemasolu korral spirograafial hingamisteedes takistust, sest see väheneb aeg-ajalt iseenesest ilma ravimeid kasutamata. Sellistel juhtudel on vajalik spirograafiat korrata ja/või teha lisaks provokatsioonteste erinevate ühendite või füüsilise koormusega. Nahaallergeentestide tegemine, vereproovis üld-IgE ja väljahingatavas õhus lämmastikmonooksiidi määramine on astma diagnoosimisel ainult abistavad meetodid – üksnes nendele tugineda pole alust.
Astma on ravitav, kuid mitte väljaravitav, kuna tegemist on kroonilise põletikulise haigusega. Ravi peab olema regulaarne ja järjepidev.
Ravi eesmärk on minimeerida haigustunnuseid. Kui astma on hästi ohjeldatud, saab inimene olla igapäevaselt füüsiliselt aktiivne, käia koolis või tööl, magada öösel ilma astmanähtude tõttu ärkamata. Astma kontrolli alla olemist näitab ka see, kui nn hoopiipu ehk kiiretoimelist bronhilõõgastit on vaja kasutada harva (kord nädalas või harvem).
Selleks, et astma oleks kontrolli all, tuleb regulaarselt kasutada põletikuvastaseid sissehingatavaid ravimeid.
Astma ravi nurgakiviks on inhaleeritavad hormoonid glükokortikosteroidid. Aeg-ajalt tekitab sõna „hormoon“ inimeses pelgust võimalike kõrvaltoimete pärast. Sissehingatavate hormoonide võimalikud kõrvalmõjud on kipitustunne kurgus, valkjas katt suu limaskestadel ja hääle kähedus. Kõik need kõrvaltoimed on välditavad, kui hingata ravimit sisse enne hommiku- ja/või õhtusööki või loputada pärast ravimi inhaleerimist korralikult suud.
Lisaks sissehingatavale hormoonile kombineeritakse baas- ehk igapäevast regulaarset ravi pikatoimeliste bronhilõõgastite, leukotrieenide antagonistide ja metüülksantiinidega.
Väga raske astma korral kasutatakse bioloogilist ravi või suukaudseid glükokortikosteroide.
Kindlasti peab astma põdejal olema käepärast nn hoopiip, mida ta saab vajadusel kasutada. See on kiiretoimeline bronhilõõgasti, mida kasutatakse järsku tekkinud sümptomite korral või ka nende ennetamiseks – näiteks enne füüsilist koormust.
Esmalt tuleks üle vaadata ravimite kasutamine. Ka pikaaegsel astmarohtude tarvitamisel on võimalik teha vigu inhalatsioonitehnikas, mis mõjutab oluliselt ravimi jõudmist sihtkohta ehk alumistesse hingamisteedesse. Alati tasub veenduda ka selles, kas inhalaatoris on veel ravimit või ollakse üldse unustanud seda sinna panna.
Arsti või pereõega vesteldes tuleks analüüsida võimalike lisandunud tegurite, allergeenide või kaasuvate haiguste mõju, mis on astma kulgu raskendanud. Kui senise raviga pole haigus mingil perioodil hästi kontrolli all, tuleb baasravi annuseid suurendada. Selleks annab nõu pere- või kopsuarst.
Ideaalis muudab astma sinu elus vaid nii palju, et end tervena tundmiseks tuleb hommikul (ja õhtul) sisse hingata põletikku kontrollivat ravimit. Astma tõttu ei pea endale kehalise aktiivsuse piiranguid seadma. Allergilise astma korral, mil sümptomid on mõjutatud allergeenidest, tuleb sellega igapäevaelus siiski kogu aeg arvestada.
Kui allergiat tekitavad lemmikloomad, peab vältima nendega kokkupuudet. Lihtsaim soovitus on sel juhul lemmiklooma endale mitte võtta. Külastades lähedasi, kellel on kodus lemmikloom, tuleks kasutada lisaks astmaravimitele allergiaravimit – antihistamiinikumi.
Toiduallergeenide korral kehtib samuti vältimise põhimõte. Looduslike allergeenide puhul peab astmaatik arvestama baasravi dooside suurendamise vajadusega allergiaperioodil ja lisaks allergiaravimite kasutamisega.
Astma puhul on olulised ravisoostumus ning hea koostöö perearsti, pereõe ja kopsuarstiga. Ravi muutmine tuleneb astmasümptomite tugevusest. Ka hästi kontrollitud astma korral võiks kord aastas teha spirograafia.
Vastuseks sissehingatud kahjulikele osakestele ja gaasidele tekib põletik väikestes hingamisteedes (bronhioolides) ja kopsukoe muutumine ehk destruktsioon (emfüseem), mille tagajärjel tekivad püsivad hingamisteede sümptomid (hingeldus koormusel, köha ja/või rögaeritus) ja õhuvoolu takistus hingamisteedes.
KOK on maailmas laialt levinud. 2010. aasta epidemioloogilistele uuringutele tuginedes põdes seda umbes 384 miljonit inimest; ülemaailmne esinemissagedus oli 11,7 protsenti. Enamikus riikides on meeste seas haigestujaid rohkem kui naiste hulgas.
Tegemist on elukvaliteeti tõsiselt halvendava kroonilise haigusega: KOK on surma põhjusena kogu maailmas neljandal kohal ning prognooside järgi tõuseb aastaks 2020 kolmandale kohale. 2012. aastal suri kogu maailmas KOK-i tõttu üle kolme miljoni inimese, mis moodustab umbes 6 protsenti kõikidest surmadest. Seejuures on tegemist haigusega, mis on ennetatav ja ravitav.
Jah, on küll! Umbes 85 protsendil juhtudest on haiguse põhjuseks sigarettide suitsetamine. KOK-i haigestumus peegeldab ilmekalt suitsetamise levimust 20–25 aastat varasemas perioodis, st haigestumus suureneb suitsetamise suurema levimusega ja vastupidi. Mitte kõigil suitsetajatel ei arene KOK – umbes igal neljandal, kuid see ei tohiks olla õigustus suitsetama hakkamiseks või sellega jätkamiseks.
Lisaks suitsetamisele on KOK-i tekkes olulisel kohal siseruumide õhus leiduvad saasted, mürgised osakesed, ka biomassi põlemissaadused. Peale inimesepoolsete soodustavate tegurite on haiguse arengus oma osa pärilikkusel, vanusel, sool, kopsude kasvul ja arengul.
KOK-i peamised tunnused on hingeldus, köha ja/või rögaeritus. Kuna enamikul juhtudest on tegemist suitsetajaga, jäävad esimesed haigusnähud sageli märkamata. Pisut tugevnenud köhatamist ja suurenenud rögaeritust peetakse nn suitsumehele omaseks, mõningast hingelduse teket füüsilisel pingutusel seostatakse vanusega või ei panda seda üldse tähele. Ja nii pöördutakse arsti poole enamasti siis, kui kopsutalitlus on oluliselt halvenenud.
Haiguse edasi arenedes õhupuudus ja hingeldus järjest tugevnevad ning ilmnevad raske KOK-i korral ka rahuolekus. Kuna enamasti haigestutakse parimas tööeas, põhjustab haigus töö- ja elukvaliteedi varajast langust.
Nii nagu astmat, diagnoositakse ka KOK-i spirograafial. Esmalt peab inimese vaevuste põhjal tekkima kahtlus, et tal on KOK, kuid spirograafial võiks kopsutalitlust hinnata ka vaevusteta inimesel, kes on suitsetanud vähemalt kümme pakk-aastat. Selle arvestamiseks kehtib valem: pakkaasta = sigarettide arv päevas x suitsetatud aastate arv jagatud 20-ga. Spirograafiat tuleks teha ka neil, kes suitsetamisest juba ammu loobunud, kuid on kunagi suitsetanud vähemalt kümme pakk-aastat.
KOK hakkab kujunema aastaid enne, kui ilmnevad muutused spirograafial. Seetõttu on oluline vaevusteta või väheste vaevustega (köha ja rögaeritus) korral uuringut paari aasta järel korrata. Spirograafial on tunnuseks püsiv õhuvoolu takistus ehk obstruktsioon. Erinevalt astmast ei reageeri KOK-i korral mõõdetavad parameetrid bronhilõõgastile nii palju.
Diagnoosimisel on kopsude radioloogilised uuringud, eeskätt röntgen kopsudest, abistav meetod, mida tuleb ka haiguse jälgimise ajal korduvalt teha, et välistada muude suitsetamisest tingitud haiguste ilmnemist kopsudes (eriti kopsuvähk, mida KOK-i põdevate inimeste seas on kordi rohkem).
Ravi nurgakiviks on inhaleeritavad, bronhe lõõgastavad ühendid, nii lühi- kui ka pikatoimelised. Väiksemal osal haigestunuist kasutatakse lisaks sissehingatavaid glükokortikosteroide.
Väljakujunenud kroonilist haigust välja ravida ei saa, kuid praegu olemasolevad ravimid aitavad ära hoida selle ägenemisi ja parandada füüsilist sooritusvõimet. Rohud on tõhusad aga ainult siis, kui need apteegist välja osta ja neid õiget inhalatsioonitehnikat rakendades kasutada.
Kõige olulisem on siiski suitsetamisest loobumine. See tegevus ei sõltu vanusest ega soost. Mitte kunagi pole liiga hilja suitsust loobuda! Suitsetamise mahajätmise järel vähenevad hingamisraskused ja rögaeritus, mis omakorda parandab elukvaliteeti. Aeg-ajalt kaasneb sellega paradoksaalselt kuiva ärritusköha teke, mida saab leevendada pikemat aega rögalahtisteid kasutades.
Kahjuks mõjutab. Mida raskem on haiguse kulg, seda suurem on mõju elukvaliteedile. Üliraske vormi korral võib olla probleemiks toa piires liikumine, riietumine, enesehügieen. Sel juhul vajab osa inimesi kodust hapnikravi. Kindlasti on erinevused füüsilise töö jõudluses tööealise KOK-i põdeja ja terve inimese vahel.
Haige inimene peab arvestama sellega, et hingeldus tekib väiksemal koormusel kui tervel, mistõttu tööd tuleb teha võimalusel rahulikumas tempos ja sagedasemate pausidega. Kindlasti on väga oluline liikumine ja enda pidev aktiivsena hoidmine, seda ka üliraske KOK-i korral.
Meil on rohkelt võimalusi oma tervise eest hoolitseda. Ärgem siis unustagem, et KOK on välditav haigus!
Eelmine:
15. aprill 2022
Järgmine:
15. aprill 2022
