Ka mesi võib tekitada allergiat

• 15. aprill 2021
• Ajakiri Allergia 2021. Kuidas allergiat taltsutada. 30 suurt lugu
• meeallergia
• mesi

Mesi on mesilaste kogutud taimenektarist või eritistest spetsiifiliste ainete lisamisega toodetud ja kärjekannudes valminud magusaine. Mesilased kasutavad mett talvesöödaks ja varakevadel noore põlvkonna kasvatamiseks. Sõltuvalt päritolutaimedest eristatakse üle 300 meesordi.

Inimesed tarvitavad mett nii toiduks, raviks kui ka nahahoolduseks. Traditsiooniliselt on meest otsitud abi mitmesuguste terviseprobleemide, sealhulgas allergia, astma ja erinevate löövete vastu. Tegelikult on meele omistatud ravitoimed enamasti tõendamata, mille põhjuseks on osaliselt ka mee väga varieeruv koostis. Tõestust on leidnud selle köha leevendav toime.

Eestis tarvitatakse ühe elaniku kohta aastas keskmiselt üks kilo mett. Vähemalt korra nädalas tarvitab mett üle poole eestlastest, üldse mitte 5–10% elanikest.

Mis teeb mee allergiliseks?

Põhilise osa, umbes 80% mee koostisest moodustavad erinevad suhkrud, mis ei ole allergeensed. Lisaks sisaldab mesi väikestes kogustes mitmesuguseid muid aineid, näiteks orgaanilisi happeid, ensüüme, aminohappeid jt ühendeid. Kokku on meest leitud sadu ühendeid.

Mees sisalduvate allergeenide allikaks on nii mesilased ise kui ka taimed, millelt mee algmaterjal on korjatud. Mesilastest pärinevad allergeenid on peamiselt mesilaste neelu- ja süljenäärmete eritiste ensüümid, harvemini mesilasmürk, mesilase keha osised ja mesilasvaha. Mee taimsed allergeenid pärinevad nektarist ja õietolmust. Nende allergeenide koostis mees on varieeruv, sõltudes mee allikaks olnud taimede liigist ja kasvutingimustest, sh ilmast ja pinnasest. Vahel leidub mees ka hallituseeoseid, baktereid, vetikaid ja muid bioloogilisi jääke.

Mees leiduv õietolm pärineb peamiselt putuktolmlevatelt, vähesel määral ka tuultolmlevatelt taimedelt. Ühes grammis mees võib olla 1000 õietolmutera.

Mee valmimise käigus säilitab õietolm oma allergeensed omadused. Kuna mee ja eriti tema õietolmu koostis on väga muutlik, võib selle allergeensus oleneda meesordist. Mõni allergik võib vaevusi saada ühest, teine teisest sordist, mõni aga saab allergia alati mistahes meest. Tööstuslikult toodetud mesi on filtreeritud ja pastöriseeritud ning vahel ka siirupiga lahjendatud – seetõttu on tema õietolmusisaldus ja seega tõenäoliselt ka allergeensus väiksem kui toormeel.

Keda meeallergia ohustab?

Meeallergiat ei ole tihti. Kõige sagedamini on seda leitud õietolmuallergikutel, veidi harvemini kaasneb ta mesilasmürgiallergiaga. Vahel võib meeallergia ilmneda ka neil, kellel muid allergiad ei ole.

Õietolmuallergia korral on meeallergiast vähem ohustatud puude ja heintaimede õietolmu suhtes ülitundlikud inimesed, sest tegemist on tuultolmlevate taimedega (erandiks on paju). Seetõttu satub nende õietolmu mee sisse vaid väheses koguses.

Sagedamini on meeallergiat neil, kes on allergilised korvõieliste hulka kuuluva puju suhtes. Pujugi on tuultolmleja, kuid üle poolte pujuallergikutest reageerib ka teiste korvõieliste õietolmule. Nende seas on rohkesti putuktolmlevaid taimi, sealhulgas ka häid meetaimi, nagu paiseleht, võilill, erinevad ohakad, jumikas, sigur, raudrohi jt.
Kutsehaigusena ohustab meeallergia toiduainetööstuse töötajaid, kellel on sage kokkupuude meega.

• Mesilaste õietolm koosneb mesilaste kogutud ja kokku pakitud õietolmugraanulitest. Seejuures õietolmu allergeensus säilib. Seda mesilastoodet kasutatakse laialdaselt toidulisandina, muuhulgas on teda soovitatud nakkuste ja allergiate raviks. Ootuspäraselt võivad õietolmuallergikud sellistest toodetest saada raskeid allergianähte, sealhulgas anafülaksiat.
• Mesilasema toitepiim ehk apilak on hapukasmagus poolläbipaistev valkjas vedelik. Tegemist on korjemesilaste näärmete eritisega, millega toidetakse vastseid ja täiskasvanud kuningannat. Mesilasema toitepiimast võib saada erinevaid allergianähte alates suusügelusest ning lõpetades eluohtliku astmahoo ja anafülaksiaga. Ilmneda võib ka kontaktnahapõletik – aeglast tüüpi allergia, mis tekib otsesel kokkupuutekohal allergeeniga.
• Taruvaik ehk tarupigi ehk proopolis on valgurikas vaigutaoline kleepuv aine, mille mesilased taimede pungadelt kogutud ainetest valmistavad. Taruvaik on põletikuvastase ja antibakteriaalse toimega, mistõttu kasutatakse seda sageli nii nahale ja limaskestadele määritavates kui ka sissevõetavates ravimites. Lisaks on taruvaik kasutust leidnud toidulisandina, suuvedelike ja hambapastade koostises ning kosmeetikas.
  Taruvaik võib vallandada mitmesuguseid allergianähte, sh anafülaksiat. Kõige sagedamini põhjustab ta siiski aeglast tüüpi kontaktallergiat nahal, huultel ja suulimaskestal. Taruvaik ongi üks sagedasemaid kontaktallergeene – Euroopas on ta paiksetest ravimitest tingitud allergia põhjustajana sageduselt teisel kohal.
• Mesilasvaha on mesilaste vahanäärmete eritis, millest nad ehitavad meekärgi. Mesilasvaha leiab laialdaselt kasutust kosmeetika- ja ravimitööstuses kreemide, salvide, huulepalsamite ja -läigete, lauvärvide, raviküünalde ning tablettide ja kapslite katete koostises. Seda kasutatakse ka toiduainetööstuses lisaainena tähisega E901. Allergianähud on enamasti kerged; kõige sagedamini tekib allergia mesilasvaha sisaldavatest huulepalsamitest.
  Mõnikord võivad tervisetooted sisaldada korraga nii mesilastooteid kui ka ravimtaimi, näiteks taruvaiku koos saialillega. Sel juhul võib allergilise reaktsiooni põhjus olla kas üks või teine või ka mõlemad korraga.

Kuidas meeallergiat diagnoositakse ja ravitakse?

Mesilastoodete allergia kahtluse korral tuleks kindlasti pöörduda perearsti poole, kes vajadusel suunab allergoloogi konsultatsioonile. Testimisel tuleb silmas pidada, et eri inimestel võivad allergiat tekitada mee ja teiste mesilastoodete erinevad koostisosad ning et mee ja eriti tema õietolmu koostis on väga muutlik. Seega võib mõnel allergikul allergiatest olla positiivne iga meega, mõnel aga vaid ühe kindla meesordiga või mõne muu mesilastootega. Meeallergiaga inimest tuleks kontrollida ka õietolmuallergia suhtes.

Allergilise reaktsiooni avaldumisel oleks sümptomitest olenemata mõistlik võtta mõnd suukaudset allergiaravimit – antihistamiinikumi. Neid saab apteegist retseptita ja igal allergikul peaksid need alati käepärast olema. Ravi alustamisega viivitada ei tasu, sest allergiaravimid on mõjusamad siis, kui neid tarvitada ennetavalt või esimeste haigusnähtude ilmnemisel. Sõltuvalt vaevustest võib lisaks vaja olla ka näiteks astmaravimeid või kontaktallergia korral nahasalve. Kui vaevused ravist hoolimata püsivad või süvenevad, tuleks pöörduda arsti poole.

Anafülaksiast ohustatud inimene peab alati kaasas kandma adrenaliini autoinjektorit (Epipeni) ning teadma, millal ja kuidas seda kasutada. Anafülaktilise reaktsiooni korral tuleks autoinjektori ja teiste ravimite kasutamisele vaatamata siiski alati kutsuda ka kiirabi.

Kas meeallergiat saab ennetada?

Meeallergik peab mett ja teisi mesilastooteid vältima, seda nii suu kaudu kui ka peale määrituna. Selleks tuleb olla teadlik, millistes toitudes ning tervise-, hügieeni- ja kosmeetikatoodetes võib vastavaid allergeene leiduda. Tundmatute toodete korral tuleks kindlasti hoolega lugeda koostisosade nimekirja.

Allergia võib vahel tekkida ka väga väikesest allergeenikogusest, seetõttu tuleb teada ka nende varjatud allikaid. Näiteks võib mett olla šokolaadis ja muudes maiustustes; küpsetistes, krõbinates, hommikusöögihelvestes ja mujal. Mett võidakse kasutada ka kastmete, marinaadide ja glasuuride valmistamisel.