Eesti Allergialiit püüab parandada allergiahaigete elukvaliteeti

  • Filtreeri tüübi järgi:

Küljepaan

Psoriaas ehk soomussammaspool

Tekst: Maie Jürisson, Tallinna lastehaigla ja Põhja-Eesti regionaalhaigla nahaarst

Psoriaas on mittenakkav krooniline immuunvahendatud haigus, mis tekib päriliku eelsoodumuse ja väliskeskkonnast pärit vallandavate tegurite – traumad, nakkused, ravimid, psühholoogiline stress – koosmõjul.

Psoriaasi põeb ligikaudu 2–3 protsenti maailma inimestest. Levimus on suurem eelkõige arenenud majandusega riikides. Liidriks on Austraalia, kus mõnede uuringute järgi kuni seitsmel protsendil rahvastikust on elu jooksul diagnoositud psoriaas. Euroopas on esirinnas Iisrael , põhjamaadest Norra ja Taani. USA-s ja Kanadas on levimus 4,7 protsenti, seevastu Aafrikas ja Aasia maades on psoriaasi levimus ainult 0,4–0,7 protsenti.

Statistikast nähtub, et psoriaas on võrdlemisi levinud probleem, pea igas meie koolis või töökollektiivis võib olla mõni psoriaasiga inimene. Tuntud inimestest põevad psoriaasi näiteks Art Garfunkel, Cindy Lauper ja Kim Kardashian.

Kulg on igaühel erinev
Nagu iga inimene on unikaalne, avaldub ka psoriaas inimestel erinevalt: haiguse sümptomid varieeruvad, kulg ajas ei ole täpselt ennustatav. Umbes kolmveerandil psoriaasi põdejatest on haiguse kerge vorm, veidi rohkem kui veerandil aga mõõdukas või raske psoriaas. Üle pooltel haigestunutest esineb psoriaatilisi küünemuutusi ning 5–30 protsendil nahapsoriaasiga inimestest kaasub sellega artriit. Psoriaasil on ka seoseid diabeedi, ateroskleroosi ja kõrgvererõhktõvega, samuti depressiooni ja meeleoluhäiretega.

Psoriaas võib alata igas vanuses, kuid kõige sagedam algusaeg on 15–30 aasta vahel ning seejärel 50.–60. eluaastates. Haigestuvad ka lapsed, sh imikueas. Euroopas on kuni 19- aastaste laste ja noorte seas psoriaasi levimus ligikaudu 0,7 protsenti.

Miks haigus tekib?
Pärilikkus mängib psoriaasi avaldumisel suurt rolli: üle 1300 enam kui 46 000-st inimese geenist on võimelised ühel või teisel moel mõjutama psoriaasi avaldumist. Kui mõlemal vanemal on psoriaas, haigestub sellesse 40 protsenti nende järglastest. Kui psoriaas on ühel vanemal, on haiguse tõenäosus lastel 14 protsenti.

Üks määravamaid psoriaasi geenikomplekse paikneb kuuendas kromosoomis. Lapseeas alanud psoriaasi puhul kombineerub see geenivariant vanemate psoriaasiga ning seda nimetatakse diabeediga sarnaselt esimest tüüpi ehk varase algusega psoriaasiks. Teine ehk hiline tüüp avaldub tervete vanemate järglastel täiskasvanueas.

Mõned psoriaasigeenid määravad naha omadusi ja talitlust, enamik aga immuunprotsesse. Sestap ongi psoriaas krooniline immuunsüsteemi vahendatud põletikuline haigus.

Nahk kui väliskeskkonnaga kokkupuutes olev kaitseorgan on tihedalt seotud immuunsüsteemiga. Psoriaasi puhul on nahk tundlikum ja valvsam mitmetele välisteguritele – mikroobidele, viirustele, vigastustele – immuunsüsteemi patrullrakkude suurema arvu tõttu, mis edastavad ohusignaale lümfotsüütidele. Nende immuunstimulatsiooni mõjul algab lümfotsüütide kloonimine ja autoimmuunne põletik. Naha sarvkihis kiireneb rakkude jagunemine kümneid kordi ning nahale tekib iseloomulik lööve.

Psoriaatiline lööve
Kõige sagedamini iseloomustavad psoriaasi teravalt piiritletud, magenta- ehk fuksiapunased, hõbevalge ketendusega lööbeelemendid. Psoriaatiline laik väljendab väga ilmekalt haiguse kahte olulist mehhanismi – punetus autoimmuunset põletikust ja ketendus naharakkude kiirenenud paljunemist ja kuhjumist.

Kõige levinumad kahjustuskohad on peanahk, küünarnukid ja põlved, millele järgnevad, käed, jalad ja kehatüvi, sh nimmepiirkond. Psoriaatilised naastud võivad paikneda ka suguelunditel või nahavoltides ning väikestel lastel mähkmepiirkonnas.

  • Naastulise psoriaasi puhul on lööbeelemendid mõnest sentimeetrist kuni mitmekümne sentimeetri suurused.
  • Tilkpsoriaasi korral on lööbeelemendid väiksed, kuni 5 mm suurused. Tilkpsoriaas algab tihti pärast hingamisteede nakkuseid. Lööve võib sügeleda.
  • Küünepsoriaas kaasub kuni 80 protsendil nahapsoriaasi haigetel. Kõige sagedamini on kahjustunud sõrmeküüned.
  • Psoriaatiline artriit kaasub eelkõige raskemate nahapsoriaasi vormidega, harvadel juhtudel võib see eelneda nahapsoriaasile.

Psoriaasi mõju ulatub psoriaatilisest naastust kaugemale ning mõjutab tervist üldisemalt. Raskele psoriaasile kaasuvad sagedamini metaboolne sündroom ja südame-veresoonkonnahaigused, sest krooniline põletik loob selleks soodsa pinna.

Psoriaasi ravi
Ravi on välispidine ja raskematel juhtudel tablettide või süstidena seespidine.

  • Välispidise ravi nurgakiviks on paikne põletikuvastane kortikosteroidhormoon, mida siledale nahale kasutatakse eelkõige salvina ja peanahale lahuse, geeli või pihusena. Tihketele, halvasti ravile alluvatele naastudele määrab arst vajadusel lisaks salvile ka kilekatte.
    Ravikuuri pikkuse suhtes tuleb järgida raviarsti juhiseid. Pärast igapäevast ravikuuri on enamasti vajalik nn säilitusravi, kus ravimit määritakse kroonilistele kolletele kord iga 2–3 päeva järel või nädalalõppudel. Oluline on ka kuiva naha hooldus ja järelravi pehmendavate, niisutavate salvide ja kreemidega.
  • Kui psoriaatiline lööve on kaetud paksude valgete kettudega, võib arst välja kirjutada väävlit ja salitsüülhapet sisaldava salvi – sel juhul tuleb taas järgida arsti antud kasutusõpetust. Abi võib olla ka uureat sisaldavatest kreemidest.
  • Peanahale sobib tõrvašampoon, apteegis on veel mitmeid põletikku ja ketendust vähendavaid šampoone.
  • Kasu on varjatud koldenakkuste ravist, mis ravimata jätmisel soodustavad põletikulise keskkonna, sh psoriaasi püsimist. Ravida tuleb katkisi hambaid, juurepõletikke, põskkoopapõletikke, eemaldada põletikulised mandlid.
  • Ulatuslikuma lööbe või ebapiisava ravimõju korral – kui on tegemist keskmise või raskema psoriaasiga – kasutatakse lisaks salvidele valgusravi.

Valgusravi võimalustest on olemas kitsa kimbu UVB-ravi ja PUVA-ravi, kus kombineeritakse nahka UVA-kiirgusele tundlikumaks muutvat ravivanni sellele järgneva UVA-valgusravi seansiga. Paikselt saab kasutada veel 308nm-eksiimerlaserit väiksematele visalt paranevatele psoriaasikolletele.

UVB- ja PUVA-ravi saab teha haiglates arsti saatekirja alusel ja ravi eest tasub tervisekassa. 308nm-eksiimerlaserravi pakutakse tasulise teenusena laserkliinikutes.

  • Kui eelnimetatud ravi on korrektselt tehtud, aga raviefekt kasin, siis lisatakse raviskeemi suukaudsed või süstitavad ravimid, näiteks metotreksaat, tsüklosporiin või atsitretiin. Sel juhul on tegemist raske psoriaasiga ning enne ravi alustamist ja ravi ajal määrab arst vajalikud analüüsid ja uuringud, mida regulaarselt korratakse. Hea tulemuse korral võib näiteks metotreksaati kasutada ka pikema aja jooksul, hoides ära psoriaasi uusi ägenemisi. Raske psoriaasi korral ei pruugi nahk siiski paraneda. Psoriaasi hinnatakse mõõdukaks või raskeks, kui kehapinnast on lööbega haaratud viis protsenti ehk viis labakäe suurust kollet.
  • Tänapäeval on ka raske psoriaasi haigetele varuks ravivalikuid. Uued psoriaasiravimid on bioloogilised preparaadid, mis on valmistatud valkudest või muudest looduses esinevatest ainetest. Neid toodetakse pigem bioloogilise kui keemilise tehnoloogiaga ja nende toime on täpselt sihitud kindlatele immuunmehhanismidele. Bioloogiline ravi on enamikule rasket psoriaasi põdevatele inimestele väga tõhus ja parandab oluliselt nende elukvaliteeti.

Kuidas psoriaasi leevendada

  • Järgi raviarsti juhiseid võimalikult täpselt.
  • Nahale määritavate ravimitega võtab paranemine õige kasutamise korral aega kolm kuni kuus nädalat. Peanahal võtab ravitoime saabumine aega kuni kaheksa nädalat – kannatlikkus ja järjekindlus viivad eesmärgile.
  • Igapäevane dušš on vajalik, pesemise ajal on hea kasutada dušiõlisid või pesukreeme. Pärast pesemist kreemita nahka, eelistades rasvasemaid kreeme. Kreemitada võiks päeva jooksul alati, kui nahk tundub kuiv.
  • Peanaha paikses ravis kasuta tõrvašampoone, masseerides neid peanahasse, hoides umbes viis minutit peanahal ja seejärel veega välja loputades.
  • Paksude koorikute eemaldamiseks on soovitatav neid enne pesemist pehmendada. Seda võib teha õlide, salvide, emulsioonkreemidega (mõned neist sisaldavad salitsüülhapet). Määri koorikulised piirkonnad sisse, mässi 30–60 minutiks rätikusse või toidukilesse. Seejärel leota ja pese. Vajadusel šampoonita juukseid kaks korda. Kuivadest juustest kammi lahtised kõõmahelbed välja. Kammimisel tuleb vältida naha vigastamist.
  • Suukaudsete ravimite maksimaalne toime ilmneb olenevalt ravimist 1–3 kuuga.
  • Ravimeid on parem kasutada ühel ja samal ajal, mis tagab paremini raviskeemist kinnipidamise.
  • Paralleelselt raviga ja ravikuuride vahel on vajalik kasutada pehmendavaid kreeme.

Tugevate inimeste haigus
USA tuntud kirjanikul John Updike’il, kelle raamatuid ka eesti keelde on tõlgitud, avaldus psoriaas varases lapseeas. Oma mälestusteraamatus on tal peatükk pealkirjaga „Sõjas oma nahaga“, kus ta nimetab psoriaasi oma keha võõraks hõivajaks ja õnnelikest inimestest eraldajaks. Ta on nimetanud psoriaasi ka tugevate inimeste haiguseks, sest see võib tekkida töö- ja eduvõimelistel inimestel ning tegelikult eeldab ja näitab sellega toimetulek tugevust. Updike, kes on saanud Pulitzeri auhinna oma kahe raamatu eest, pidas psoriaasiga võitlust suurema osa oma elust.

Ta leidis juba noorena, et suvel ja päiksega psoriaatiline lööve taandub, ja veetis järjest palju suvesid rannas luidete vahel päevitades, et suve lõpuks pidada ennast kõlblikuks teiste inimeste sekka minemiseks. Aja jooksul päikese tervistav mõju vähenes, kuid siis aitas mitmete aastate jooksul PUVA-ravi.

Updike põdes psoriaasi 50 aastat ja selle aja jooksul tegi ta läbi kõik tolleaegsed raviastmed: paikse naharavi, UVB, PUVA ja metotreksaadi. Tagasivaates oma elule oli tema tähtsaim järeldus, et suurimaks probleemiks polnud psoriaas, vaid suhtumine sellesse, süütunne ja enesevihkamine. Metotreksaadiravil olles ootas ta paranemist, mõistes samas, et haigus võib ägeneda, tema üle võidutseda ja muuta teda taas koledaks. Koos mõttega „ma saan selleks, kes ma olen“ leppis Updike ka oma psoriaasiga. Ravi aga kandis vilja, paranemislootus suurenes. Tema mõte “psoriaas on minu jaoks norm ja võitlus sellega on mõttetu” väljendas pigem võimaliku ägenemise kartust. Kui Updike psoriaasist lõpuks lahti sai, oli ta tegelikult sellega juba leppinud.

Eelmine:

Järgmine: