Tekst Kadri Muoni, Tallinna lastehaigla allergoloog
Allergilised reaktsioonid nõelavatele, harvem verd imevatele putukatele varieeruvad hammustuskohta tekkivast sügelevast kublast eluohtliku anafülaktilise šokini.
Süsteemseid reaktsioone putukanõelamisele esineb 3 protsendil täiskasvanutel ja kuni 0,8 protsendil lastel.
Vastuseks hammustusele või nõelamisele võib tekkida naha alla sattunud mürgi, sülje või muu putukaeritise tõttu kas mürgine või allergiline reaktsioon.
Toksiline ehk mürgine reaktsioon on sagedasem. See tekib juba esmakordsel putukaga kokkupuutel ja piirdub pigem pistekoha sügeluse ning tursega. See on tavapärane reaktsioon herilase või mesilase nõelamisele.
Osal inimestest tekivad pärast putukaga kokkupuudet putukamürgis olevate valkude suhtes IgE-tüüpi antikehad ning korduva(te) kokkupuu(de)te järel võib vallanduda raskekujuline allergiline reaktsioon.
Süsteemne mürgine reaktsioon võib tekkida juhul, kui inimene on saanud ühekorraga väga palju nõelamisi ja organismi satub palju putukamürki.
Eristatakse kergeid ja keskmisest suuremaid pistekohaga seotud paikseid reaktsioone ning süsteemseid reaktsioone. Viimaste puhul ilmnevad nahanähud pistekohast kaugemal või tekivad vererõhulangus, hingamishäire, seedekulgla vaevused, teadvushäire jm. Näiteks võib mesilase nõelamisel labajalga tekkida üle keha nõgeslööve ja üldseisundi häire.
Rasket allergilist reaktsiooni, kus on haaratud kaks või enam elundkonda, nimetatakse anafülaksiaks. Anafülaksia tekib sageli minutite, enamasti hiljemalt poole tunni jooksul pärast allergeeniga kokkupuudet ja piisab väikesest allergeeni kogusest, isegi ühe nõelaja omast.
Tavapärase paikse reaktsiooni puhul taanduvad pistekoha punetus, turse, sügelus ja valulikkus enamasti paari päevaga. Ulatusliku paikse reaktsiooni korral on turse läbimõõt üle 10 cm, valu ja turse süvenevad ühe-kahe ööpäeva jooksul pärast pistet ja vaevused taanduvad kümne päevaga.
Ka paikne reaktsioon võib ohtlik olla – seda juhul, kui nõelatakse suu või kõri piirkonda ja tekkiv paikne turse põhjustab hingamishäiret.
Väldi ohtu!
Mesilase ja herilase nõelamise vältimiseks:
- kanna pikkade varrukate ja säärtega riideid, vältides erksavärvilisi ja lillemustrilisi rõivaid;
- ära käi õues paljajalu;
- väldi tugevalõhnalisi parfüüme ja kosmeetikat;
- putukaga kokkupuutel jää rahulikuks, ära hakka kätega vehkima;
- õues einestades kata toit kaanega, kontrolli toitu enne suhu panemist ja jooki enne joomist;
- kasuta akendel putukavõrke, hoia autoaknad kinni;
- likvideeri elamu vahetus läheduses asuvad pesad.
Sääsehammustuse vältimiseks:
- kanna pikkade varrukate ja säärtega riideid ning peakatet;
- kasuta sääsevõrkusid akendel, samuti lapsevankril;
- kasuta nahale või riietele kantavaid sääsetõrjevahendeid.
Eestis on kõige ohtlikumad putukaallergeenid mesilas- ja herilasmürk. Peamisteks allergeenideks on neis hüaluronidaas, fosfolipaasid A1 ja A2, mesilase mürgis veel mellitiin ja herilase mürgis antigeen 5.
Vereanalüüsiga on võimalik leida kinnitust, et inimese organismis on IgE-tüüpi antikehad kas siis mesilase või herilase mürgi suhtes. Selline uuring on põhjendatud, kui pärast mesilase või herilase nõelamist on esinenud süsteemne reaktsioon. Igaks juhuks, ennetavalt või ainuüksi positiivse pereanamneesi põhjal testima ei ole mõtet minna, sest osadel inimestel on antikehad veres, kuid tugevat reaktsiooni kokkupuutel ei teki.
Kui nõelamisest on möödunud liiga kaua aega, võime saada valenegatiivse tulemuse. Optimaalne on testida 1–6 nädalat peale süsteemset reaktsiooni.
Putukamürgiallergia võib tekkida igas eas. Allergia mesilase või herilase suhtes ei tähenda, et peaks alati tekkima raske allergiline reaktsioon. Sagedamini tekib reaktsioone alla 20-aastastel, kuid raskeid ja surmaga lõppevaid juhtusid tuleb ette pigem üle 40-aastastel. Anafülaktilise reaktsiooni tekke riskitegur on lisaks kõrgemale eale veel kaasuv südame-veresoonkonna haigus, beetablokaatorite kasutamine ja korduvad varasemad nõelamised. Täiskasvanutel on oht anafülaksia kordumiseks iga järgmise mesilase või herilase nõelamise korral 60–75 protsenti.
Mesilase või herilase suhtes allergilisi inimesi on siiski vähe ning valdaval osal nõelata saanutel tekib vaid ebameeldiv pistekoha reaktsioon. Süsteemset reaktsiooni esineb kuni 3,5 protsendil täiskasvanutel ja kuni 0,3 protsendil lastel.
Et sääsk saaks verd imeda, eritab ta meie nahka hüübimist takistavat sülge. Süljes leiduvad valgud põhjustavad allergilist reaktsiooni. Nuumrakkudest vabaneb histamiini ja tagajärjeks on punetav sügelev kubel sääse pistekohal.
Eestis on umbes 30 liiki pistesääski, kelle hulgast imevad inimeselt verd halla-, metsa-, laulu-, soomus- ja linnusääsed.
Sääsehammustustele reageerivad intensiivsemalt väikelapsed ja allergilise taustaga inimesed. Samuti kipume kõik tugevamalt reageerima n-ö sääsehooaja alguses ning suve lõpuks tekib teatav taluvus. Süsteemsed reaktsioonid ja anafülaksia on ka sääsehammustuse korral võimalikud, kuid siiski haruldased.
Kutsu kiirabi!
Kui vahetult pärast putukapistet tekivad järgmised sümptomid, siis tuleb kutsuda kiirabi või pöörduda kiiresti haiglasse:
- üle keha nõgeslööve ja/või üle keha nahasügelus;
- tugev keele ja neelu piirkonna turse;
- hingamisraskus;
- minestamine, pearinglus, uimasus, tugev peavalu;
- seedevaevused (tugev kõhuvalu, iiveldus, oksendamine).
Eelmine:
20. aprill 2022
Järgmine:
20. aprill 2022
