Kaja Julge, Tartu Ülikooli Kliinikumi arst-õppejõud ja Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi lektor
Nähtamatu, kuid elukvaliteeti mõjutav häire
Soole ärritussündroom ehk IBS on levinud, kuid sageli aladiagnoositud seisund, mille kujunemisel mängivad rolli nii soole motoorika, mikrobioota kui ka psühhosotsiaalsed tegurid. Tõenduspõhine käsitlus hõlmab toitumise kohandamist, vajadusel ravimeid ning stressi leevendamist ja vaimse tervise toetamist. Individuaalne lähenemine ja haige aktiivne osalus raviprotsessis on edu võti.
Soole ärritussündroom ehk ärritunud soole sündroom (ingl Irritable Bowel Syndrome ehk IBS) on üks sagedasemaid seedekulgla talitlushäireid. Kuigi tegemist ei ole eluohtliku haigusega ega suurenda see soolevähi riski, võib IBS oluliselt halvendada igapäevast toimetulekut, töövõimet ja vaimset heaolu.
Soole ärritussündroom kuulub funktsionaalsete seedekulgla häirete hulka ehk tegemist on soolestiku ja aju koostoimega. See tähendab, et vaevused on püsivad ja häirivad, kuid tavauuringutel (vereanalüüsid, endoskoopia) ei leita orgaanilist ehk nähtavat struktuurset kahjustust.
Hinnanguliselt esineb seda 5–15 protsendil elanikkonnast, sagedamini naistel ja nooremas tööeas inimestel, suhteliselt harva lapseeas ja vanemaealistel.
Peamised sümptomid
Rooma IV kriteeriumide järgi on IBS-i keskseks sümptomiks korduv kõhuvalu, mis on esinenud vähemalt ühel päeval nädalas viimase kolme kuu jooksul ning on seotud soole tühjendamise või selle sageduse ja/või väljaheite konsistentsi muutusega.
Sõltuvalt domineerivatest sümptomitest eristatakse
- kõhukinnisusega vormi;
- kõhulahtisusega vormi;
- segavormi;
- täpsustamata vormi.
IBS-i tüüpilised vaevused on
- alakõhuvalu või -krambid;
- puhitus ja kõhupinge;
- gaaside rohkus;
- kõhulahtisus, kõhukinnisus või nende vaheldumine;
- tunne, et sool ei tühjene täielikult.
Enamasti leevenevad vaevused pärast soole tühjendamist, ent harva võivad ka tugevneda. Iseloomulik on sümptomite kõikumine – ägenemisperioodid vahelduvad rahulikumate aegadega. Paljud haiged märkavad, et vaevused süvenevad stressi, ärevuse või teatud toitude tarbimise järel.
Miks IBS tekib?
Soole ärritussündroomi täpne tekkemehhanism ei ole lõplikult selge. Tõenäoliselt on tegemist mitme teguri koosmõjuga.
- Soole ja aju vaheline telg.
Seedekulgla ja kesknärvisüsteemi vaheline närvivõrgustik (nn soole-ajutelg) mõjutab soole motoorikat ja valutundlikkust. IBS-iga inimestel on leitud suurenenud sooleseina tundlikkust: sool reageerib tavapärastele venitustele või gaasidele valulikumalt.
- Soolemotoorika häired.
Mõnel haigel liigub soolesisu liiga kiiresti (kõhulahtisus), teisel liiga aeglaselt (kõhukinnisus). Motoorika muutust võivad põhjustada suur toidu kogus, rohke rasvase toidu söömine, aga ka liialdamine FODMAP-toitudega, st suur käärivate oligosahhariidide, disahhariidide, monosahhariidide ja polüoolide tarbimine.
- Mikrobioota muutused.
Uuringud viitavad, et soolebakterite kooslus võib IBS-i korral erineda tervete inimeste omast. Mõnel juhul eelneb ärritussündroomile äge soolenakkus – seda nimetatakse postinfektsioosseks IBS-iks.
- Soole limaskesta muutused, põletik.
Osal haigetel on täheldatud kerget limaskesta immuunaktivatsiooni (immuunvastuse aktiveerumist), mis võib soodustada sümptomite teket.
- Psühhosotsiaalsed tegurid.
Ärevus, depressioon ja krooniline stress on IBS-iga sagedased kaasuvad seisundid. See ei tähenda, et haigus oleks vaid “kahe kõrva vahel”, kuid psüühiline seisund mõjutab tugevalt soole talitlust. Mõnedel võib emotsionaalne konflikt avalduda kõhuvaluna. Seda täheldatakse ka lastel, kellel on psühholoogilisi probleeme. Tähelepanuta ei tohiks jätta võimalikku seksuaalset või füüsilist väärkohtlemist.
Diagnoosimine
Soole ärritussündroom on kliiniline diagnoos – see tähendab, et see põhineb tüüpilistel sümptomitel ja välistamiskriteeriumidel. Perearst või gastroenteroloog hindab vaevuste kestust, iseloomu ja võimalikke ohumärke.
Kindlasti vajavad täiendavat uurimist järgmised sümptomid:
- veri väljaheites;
- seletamatu kaalulangus;
- aneemia;
- öised sümptomid;
- haiguse algus pärast 50. eluaastat.
Vajadusel tehakse vereanalüüsid, tsöliaakia sõeluuring, väljaheitetestid või koloskoopia, et välistada põletikulised soolehaigused ja muud orgaanilised põhjused. Diferentsiaaldiagnostikas arvestatakse laktoositalumatuse, ravimitest põhjustatud kõhulahtisuse, sapipõie eemaldamise järgse sündroomiga, lahtistite kuritarvitamisega, parasiithaiguse (näiteks giardiaas ehk peensoolepõletik, mille korral tekivad krooniline kõhulahtisus, kõhuvalu ja -krambid, sage soole tühjendamine, rasvväljaheide ja kaalulangus), antibakteriaalse ravi järgse düsbioosiga (mikrofloora tasakaaluhäire).
Toitumisel on võtmeroll
Paljud haiged seostavad oma vaevusi toiduga. Üks enim uuritud toitumisviise on vähese FODMAP-sisaldusega dieet. FODMAP-id on lühikese ahelaga süsivesikud (näiteks fruktaanid, laktoos, fruktoos, polüoolid), mis imenduvad halvasti ja võivad sooles käärida, põhjustades gaase ja puhitust.
Madala FODMAP-dieedi rakendamine toimub tavaliselt kolmes etapis:
- teatud toitude ajutine piiramine (4–6 nädalat);
- toitude järkjärguline taaslisamine;
- individuaalse taluvuse kaardistamine.
On tähtis, et dieedis ei tehtaks liigseid piiranguid, mis võivad põhjustada toitainete puudust.
Lisaks võivad aidata
• regulaarne söömisrütm;
• piisav vedeliku tarbimine;
• kiudainete (eriti lahustuvate kiudainete, näiteks psülliumi) lisamine kõhukinnisuse korral;
• kofeiini ja alkoholi mõõdukus.
Ravivõimalused
IBS-i ravi on sümptomipõhine ja individuaalne. Ühte universaalset ravimit ei ole.
Kõhukinnisuse korral kasutatakse kiudaineid, osmootseid lahtisteid või retseptiravimeid, mis soodustavad soolemotoorikat.
Kõhulahtisuse korral võib abi olla loperamiidist või sapphappesidujatest.
Kõhuvalu ja krampide leevenduseks kasutatakse spasmolüütikume.
Teatud juhtudel määratakse väikestes annustes antidepressante (näiteks tritsüklilised antidepressandid või SSRI-d), mis mõjutavad soole-ajutelge ja vähendavad valutundlikkust.
Probiootikumide toime on individuaalne: osal haigetel vähenevad puhitus ja gaasid, kuid kindlat universaalset tüve soovitada ei saa.
Psühholoogiline sekkumine
Kuna soole ja aju seos on tihe, on kognitiiv-käitumisteraapia, soolele suunatud hüpnoteraapia ja teadveloleku praktikad on olnud tõhusad sümptomite leevendamisel. Regulaarne liikumine, piisav uni ja stressiga toimetulek on ravi lahutamatud osad.
Elukvaliteet ja toimetulek
Soole ärritussündroom võib olla nähtamatu haigus, kuid selle mõju on reaalne. Sage vajadus tualeti järele, ootamatud kõhuvalud või pidev puhitus võivad tekitada ärevust ja kõige sotsiaalse vältimist. Avatud suhtlus arstiga, realistlikud ootused ravi mõjule ja enese jälgimine aitavad paremini toime tulla.
Hea uudis on see, et kuigi IBS on krooniline, on see healoomuline seisund ning paljudel sümptomid aja jooksul leevenevad või muutuvad paremini kontrollitavaks.
Millal pöörduda arsti poole?
Arsti poole tuleks pöörduda, kui
• kõhuvalu on uus ja tugev;
• väljaheites on verd;
• tekib seletamatu kaalulangus;
• sümptomid häirivad igapäevaelu.
Varajane hindamine aitab välistada tõsisemad haigused ning annab kindlustunde, et tegemist on funktsionaalse häirega.
