Tekst Sirje Kaur, Tartu ülikooli emeriitdotsent
Kontaktallergeenid on väikesed aktiivsed molekulid, mis naha pinnale sattudes võivad inimese ülitundlikuks muuta. Kontaktallergiast tingitud nahapõletikud paranevad ravides mõne päevaga, muidugi eeldusel, et kokkupuudet allergeeniga enam ei ole.
Terve, kahjustusteta nahk on väliskeskkonnas olevatele ainetele ja haigustekitajatele praktiliselt läbimatu. Mõned keemiliselt aktiivsed väikesed looduslikud või sünteetilised molekulid võivad siiski nahka läbida ja muutuda pärast naha valkudega ühinemist allergeenideks, täpsemalt kontaktallergeenideks. Selliseid väikesi aktiivseid molekule, mis naha pinnale sattudes võivad inimese ülitundlikuks muuta, on teada üle 3000.
Mitmete hinnangute järgi on kuni 20 protsenti maakera elanikest vähemalt ühe kontaktallergeeni suhtes tundlikuks muutunud. Euroopas on igal viiendal inimesel vähemalt üks kontaktallergeen.
Kõige sagedam on ülitundlikkus nikli suhtes. Teisel kohal on lõhnaained ja konservandid, mida lisatakse paljudesse toodetesse, sealhulgas niisutavatesse kreemidesse. Sagedased kontaktallergeenid on veel akrülaadid (metüülmetakrülaat), kummi tootmisel kasutatavad keemilised ühendid (tiuraamid, karbamaadid, merkaptobensotiasool), juuksevärvis olev parafenüleendiamiin, epoksüvaik, männi- ja taruvaik, mõned nahale kantavad ravimid (neomütsiin, lokaalanesteetikumid, lanoliin) ja taimed (nt priimula, tulbisibulad).
Kontaktallergiat on naistel kaks korda sagedamini kui meestel ja see võib alguse saada juba varases eas, 12–16-aastaselt. Väiksematel lastel on kontaktallergiat üliharva, sest oma lühikese elu jooksul ei ole nad allergiat tekitavate ainetega veel piisavalt kokku puutunud.
Kui allergeeniks muutunud keemiline ühend nahale satub, tekib keskmiselt kahe päeva pärast kontakti kohale nahapõletik – allergiline kontaktdermatiit. Kui põletik on äge, on nahal turse ja punetus; peagi ilmuvad nähtavale ka väikesed villikesed, mille sisu kuivab kollakateks koorikuteks.
Kindlasti tasub meeles pidada, et
- allergiline kontaktdermatiit ilmneb 2–3 päeva pärast allergeeni sattumist nahale inimesel, kes on kindla aine suhtes eelnevalt ülitundlikuks muutunud;
- diagnoosi kinnitamiseks ja allergeeni teadasaamiseks tehakse nahatestid;
- kõige levinumad kontaktallergeenid on nikkel, konservandid ja lõhnaained;
- kontaktallergeenide nimekiri muutub aja jooksul muutuste järgi tootmises, elustiilis ja moes.
Põletik ei piirdu ainult kontaktikohaga, vaid hakkab sealt kiiresti edasi levima. Tavaliselt on põletik siiski tagasihoidlikum: punetus ja turse on mõõdukas ning kohati on ainult üksikuid villikesi.
Kui nahapõletik püsib kaua, näiteks nädalaid, muutub nahk kuivaks ja karedaks ning haiguskolletesse tekivad valulikud lõhed.
Allergiline kontaktdermatiit ilmneb kõige sagedamini kätel, eriti sõrmedel ja käeseljal. Sageduselt järgmine haigestuv koht on nägu. Allergiline nahapõletik võib esmakordselt tekkida alles pärast kuid või aastaid kestnud kontakti väikeste allergeenikogustega. Kontaktallergia jääb püsima kogu eluks.
Allergilist kontaktdermatiiti tuleb eristada nahaärritusest tingitud mitteallergilisest põletikust ehk ärrituskontaktdermatiidist. Viimast põhjustavad nahka kahjustavad keemilised ained (sage käte pesemine, koristusvahendid, toiduained, määrdeõlid) ja füüsikalised tegurid (külm või väga kuiv keskkond, hõõrdumine). Ärrituskontaktdermatiit näeb välja üsna samasugune kui allergiline kontaktdermatiit, kuid ärrituspõletikku esineb siiski palju sagedamini.
Et välja selgitada, kumba tüüpi nahapõletik on, tehakse nahatestid – neid nimetatakse ka epikutaan- ehk lapitestideks. Nahatestidele saadetakse inimesed, kellel on nahapõletik ja on kahtlus, et selle põhjustas mõni kontaktallergeen. Sel juhul kinnitatakse väikesed kõige tavalisemate kontaktallergeenide kogused plaastritega uuritava seljale.
Nahatestid põhinevad asjaolul, et nahapõletikku saab väikese, nahka mitte ärritava keemilise aine kogusega esile kutsuda ainult nendel inimestel, kes on aine suhtes ülitundlikud.
Plaastrid jäävad nahale kaheks ööpäevaks, seejärel need eemaldatakse. Tulemusi vaadatakse pärast seda testimise kolmandal päeval ja uuesti veel kahe päeva pärast – seega tuleb haigel nädala jooksul kolm korda nahakliinikus käia. Kui mõne testainega on kontakti kohale kolmandaks või viiendaks päevaks tekkinud nahapõletik, on testi tulemus positiivne. Ühtlasi saab teada ka seda, milline keemiline ühend nahapõletikku põhjustas.
Kontaktallergiast tingitud nahapõletikud paranevad ravides mõne päevaga, muidugi eeldusel, et kokkupuudet allergeeniga enam ei ole.
Ägedat nahapõletikku ravitakse mähiste ja hormoone sisaldavate vedelkreemidega, kroonilist põletikku aga hormoonsalvidega. Kui nahapõletik on väga ulatuslik, määratakse suukaudne prednisolooniravi.
Nikkel
Nagu eespool mainitud, on kõige levinum kontaktallergeen ja allergilise kontaktdermatiidi põhjus kogu maailmas nikkel. Laialdasem elanikkonna ülitundlikkus nikli suhtes sai alguse 1930. aastatel, kui sellest metallist hakati tootma igapäevatarvikuid, nagu prilliraamid, juukseklambrid, sukatripid.
Ülitundlikkus nikli vastu esineb 10–15 protsendil naistel ja 1–3 protsendil meestel.
Nikli-ioonid vabanevad metallist esemetest, kui nahk on higine. Eriti soodustab nikli ülitundlikkuse tekkimist keha kaunistavate kõrva- ja naba- ning teiste rõngaste jaoks aukude tegemine, kus metallist objekt viiakse otse värskesse haava ja jäetakse sinna augu paranemiseni. Uuringud on näidanud: mida rohkem auke on tehtud, seda suurem on nikli suhtes ülitundlike inimeste arv.
Nikli hulka toodetes reguleerib Euroopa Liidu niklidirektiiv, mis jõustus täielikult 2001. aastal. Selle tulemusena on nikliallergia alla 20-aastastel naistel võrreldes üle 40-aastastega vähenenud.
Märkimist väärivateks nikliallikateks, millega kokku puutudes võib niklidermatiit vallanduda, on võtmed, ühe- ja kaheeurosed mündid, rihmapandlad ja mõned muud metallist rõivadetailid ning mõned meigivahendid. On kirjeldatud haigusjuhte, kus nahapõletiku põhjuseks olid kraabitavad lotopiletid, näpuvurrid, e-sigaretid ning mobiiltelefonide küljel olevad nupud.
Tugevad ülitundlikkuse tekitajad on veel kroomioksiidid ja -soolad ning koobalt.
Formaldehüüd
Sage kontaktallergeen on ka konservant formaldehüüd, mida lisatakse paljudesse toodetesse, et vältida nende saastumist bakterite ja seentega. Formaldehüüdi leidub kodukeemias, nahale kantavates ravimites ja rohketes tööstustoodetes (värvid, lakid, pinnakaitsematerjalid, parkained, liimid).
Nahahooldusvahendites, sealhulgas kreemides, on seda ainet tänapäeval harva. Selle asemel kasutatakse konservantidena nn formaldehüüdi vabastajaid, nagu näiteks Dowicil 200 ja bronopol, ent ka need võivad inimese ülitundlikuks muuta.
Metüülisotiasolinoon
Selle sajandi alguses tõusis ülitundlikkuse tekitajana esiplaanile üks uus konservant – metüülisotiasolinoon.
Aine võeti kasutusele 1970. aastal. Metüülisotiasolinooni kui konservanti hakati lisama nahale jäetavasse veepõhisesse kosmeetikasse, nagu deodorandid, šampoonid, niisked salvrätid, samuti koristusvahenditesse ja veepõhistesse maalrivärvidesse.
Ülitundlikuks osutuvad peamiselt keskealised naised, kelle nahapõletik on põhjustatud enamasti kosmeetikavahenditest ning mis tekib kätel või näol.
Praegu piiratakse selle aine kasutamist seadustega ja see on andnud ka tulemusi. Näiteks vähenes Türgis metüülisotiasolinooni vastu ülitundlike arv 9,4 protsendilt 2016. aastal 5,6 protsendini 2018. aastal. Euroopa kosmeetikatootjad hakkasid juba esimeste ohumärkide ilmnemisel metüülisotiasolinooni vähem lisama nendesse toodetesse, mida nahalt kohe maha ei pesta (kreemid, deodorandid). Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, kus vastavad regulatsioonid jõustunud ei ole, on ülitundlike protsent endiselt kõrge.
Parafenüleendiamiin
Kui läksid moodi ajutised hennatätoveeringud, hakkas sagenema ülitundlikkus juuksevärvi parafenüleendiamiini suhtes. Henna ise allergiat ei tekita, kuid et tätoveeringut silmatorkavamaks teha, lisatakse selle parafenüleendiamiini. Ülitundlikkus tätoveeringuga tekib palju lihtsamalt kui juukseid värvides, sest tätoveerimisainetes on värvaine kontsentratsioon suur ning need sisaldavad õlisid, mis soodustavad värvaine imendumist.
Hinnanguliselt on üks protsent elanikkonnast ülitundlik parafenüleendiamiini suhtes ja henna tätoveeringuid teha ei soovitata. Parafenüleendiamiini võib leiduda ka parknahas, tekstiilis, karusnahkades ja kummitoodetes.
Lõhnaained
Ülitundlikkus erinevate lõhnaainete vastu on samuti tavaline. Nendega puutub inimene kokku, kui kasutab hästi lõhnavaid kosmeetikatooteid, nagu parfüümid ja deodorandid ning habemeajamisejärgsed lõhnaveed.
Kontaktallergia tekitajana väärib kõigepealt ära märkimist sünteetiline lõhnaaine lüraal. Sünteetiline tsinnamüülalkohol on samuti tugev kontaktallergeen, nelgilõhnaline eugenool eriti sageli ei tekita ülitundlikkust. Isoeugenool, mida leidub mõnes looduslikus õlis, on põhjustanud deodorandiga seotud dermatiite.
Eelmine:
20. aprill 2023
Järgmine:
20. aprill 2023
