Immuunravi aitab allergiat leevendada

• 05. aprill 2021
• AIR
• allergeenimmuunravi
• immunoglobuliin
• immuunravi
• leevendamine

Allergia immuunravi ehk allergeenimmuunravi (AIR) on immunoglobuliin E (IgE) vahendatud allergia korral kasutatav raviviis, mida on varem nimetatud ka desensibiliseerivaks või hüposensibiliseerivaks raviks. Allergeeni järk-järgult suuremas annuses organismi viies hakkab immuunsüsteem allergeeni taluma ja väheneb tundlikkus allergiasümptomeid vallandava allergeeni suhtes. Erinevalt allergiasümptomeid leevendavast ravist ravib AIR seisundi algpõhjust.

AIR on kasutusel olnud juba üle 100 aasta. Kui inglise arstid Leonard Noon ja John Freeman 1911. aastal heina õietolmuekstraktist tehtud preparaati õietolmuallergiku raviks katsetasid, ei
teatud veel allergia mehhanisme. Viimastel kümnenditel lisandunud teave allergiareaktsioonidest, immuunravi toimest ja ravimekstraktide kvaliteedi paranemine on AIR-i kasutamist oluliselt suurendanud.

Kellele see ravi sobib?
AIR sobib ainult sellistele allergilise silmapõletiku, nohu ja astmaga haigetele, kellel nahatorketestid ja/või vereseerumi IgE antikehad on positiivsed ning leitakse allergeenikontakti ja vaevuste vaheline seos.

Allergeenimmuunravi sobib inimesele, kellel on

• ülitundlikkus mesilase ja herilase mürgi suhtes;
• allergiline rinokonjunktiviit ja/või allergiline astma.

Tavaliselt ei ole allergeenide kõrvaldamine keskkonnast sellisel juhul võimalik. AIR-i soovitatakse neile, kellel ravimid ei hoia sümptomeid kontrolli all, kui ravimitel on soovimatud kõrvaltoimed või ei soovi inimene pikaaegselt ravimeid võtta.

AIR ei sobi kindlasti

• allergikutele, kes kasutavad beetablokaatoreid;
• kannatavad halvasti kontrollitud või raske kuluga astma all;
• põevad raskekujulisi südame- või vereringeelundkonna haigusi.

AIR ei sobi

• alla 6-aastastastele lastele (raviefekt võib olla väike halva koostöö ja süsteravi hirmu tõttu);
• rasedatele ja imetavatele emadele (ravi ei pea siiski katkestama, kui naine rasestub sel perioodil);
• eakatele, kellel võivad mõned kaashaigused suurendada immuunravi kõrvaltoimete riski;
• inimestele, kellel on immunoloogiline või pahaloomuline haigus (kasvaja, immuunpuudulikkus, autoimmuunhaigus, hulgiskleroos).

Kui tõhus on ravi?
Ravi soovitatakse alustada allergiahaiguse varases staadiumis, kui allergiline põletik pole veel põhjustanud pöördumatuid muutusi.

AIR on siiski täiendav ravi ega asenda sümptomaatilist ravi. Väga tähtis on allergiku enda motiveeritus, sest kestab pikka aega, 3–5 aastat. Seda alustatakse vaid juhul, kui suudetakse tagada regulaarsus. Samal ajal ei ole võimalik ravi tõhusust kindlalt prognoosida – parimal juhul saavutatakse sümptomite täielik taandumine 5–10 aastaks.

Väga tõhus on AIR allergilise nohu ja astmaga inimestele, kes on allergilised õietolmu või tolmulesta suhtes. Uuringud on näidanud, et õietolmuallergia ehk pollinoosiga lastel ennetab AIR raskema allergiahaiguse – astma kujunemist. AIR vähendab mesilase ja herilase mürgile ülitundlikel inimestel allergiliste reaktsioonide raskust ja päästab isegi nende elu.
Kahjuks looma- ja hallitusseeneallergia korral pole ravitulemused nii heaks osutunud. Seega peavad loomaallergiaga inimesed siiski ülitundlikkust põhjustava loomaga kokkupuudet
vältima.

Kuidas ravi toimub?
Immuunravi tehakse standardiseeritud allergeenilahustega. Ekstrakte ehk vaktsiine on töödeldud nii, et väheneks nende allergeensus, kuid säiliks immunogeensus. Nii tagatakse hea
ravitulemus võimalikult väheste kõrvaltoimetega. Raskete üldreaktsioonide oht on siiski väike.

Ravib eriettevalmistuse saanud allergoloog, kes otsustab, kas teha ravi allergiavaevusi põhjustava ühe olulise allergeeni või mitut allergeeni sisaldava kombineeritud ekstraktiga. Õietolmuallergikul võib immuunravi olla aastaringne või hooajaeelne ehk presesoonne.

Nahaalune süsteravi
Vanem ja traditsioonilisem meetod on nahaalune süsteravi. Sel juhul valitakse inimese tundlikkust arvestades immuunravi manustusskeem. Annustamise põhimõte on: alustatakse
väikese annusega ja seda tõstetakse astmeliselt suurima talutava annuseni – nn säilitusannuseni.

AIR-i algjärgus, doosi suurendamise perioodil, tehakse süsteravi üks kord nädalas. Säilitusravi etapil pikendatakse süsteintervalle 4–8 nädalani ja nii jätkatakse ravi aasta ringi
3–5 aastat. Õietolmu suhtes väga tundlikuks muutunud inimestel võib õietolmuperioodil annust vähendada ja seejärel taas astmeliselt suurendada.

Presesoonset immuunravi alustatakse 3–6 kuud enne hooaega ja lõpetatakse kaks nädalat enne konkreetse õietolmuperioodi algust. Süstimist alustatakse uuesti peale õitsemisperioodi.

Oraalne allergeenimmuunravi
Suukaudne ehk oraalne allergeenimmuunravi (OAIR) on alternatiiv süsteravile. Oraalse immuunravi eeldused ja vastunäidustused on samad kui süsteravi korral ning igapäevase ravi
kestus samuti 3–5 aastat.
OAIR-i paikseid manustamisviise on mitmu. Levinuim on keelealune ehk sublingvaalne ravi, mille korral kasutatakse allergeeniekstraktide vesilahuseid tilkadena või kiiresti lahustuvate
tablettidena, mida hoitakse 1–2 minutit keele all.
Paikse ärritusreaktsiooni tõttu ei saa keelealust immuunravi teha neil õietolmuallergikutel, kellel on oraalse allergia sündroom. On olemas ka maohappekindlas mikrokapslis allergeeniekstrakte, mis lahustuvad alles peensooles. Suukaudne immuunravi põhjustab kõrvaltoimeid harvem ja need on kergemad võrreldes süsteraviga.
OAIR-i saab allergoloogi juhiste järgi teha ka kodus. See ravi on mugav just lastele ja keskusest kaugemal maal elavatel inimestel, kellel süsteravil käimine oleks kulukam ja tülikam.

Milliseid kõrvaltoimeid ravil on?
Süstepäevadel peab vältima tugevat sportimist, rasket füüsilist tööd ning alkoholi tarvitamist. Tavaliselt tekib süstekohal vähene punetus ja sõlmeke, mis ravi ei vaja. Laialdase süstekoha turse korral leevendab vaevusi jääkott, antihistamiinikum või paikne hormoonkreem.

Kõrvaltoimena võib tekkida ka nõgeslööve või nohu, kusjuures nõgeslööve võib olla hoiatav algsümptom eluohtlikule üldreaktsioonile – anafülaksiale. Seepärast peavad käepärast olema
anafülaktilise šoki ravimid. Raske üldreaktsioon tekib enamasti 30 minuti jooksul pärast allergeenisüsti – seetõttu peabki inimene olema jälgimisel vähemalt pool tundi. Õnneks tekib raskeid reaktsioone siiski harva.

Kui on tekkinud anafülaktiline reaktsioon, siis AIR lõpetatakse. Ka kodus peab immuunravi saav allergik jälgima oma sümptomeid ning vajadusel ühendust võtma raviarstiga. Ravimitest
peab kindlasti kodus olema antihistamiinikum ning astmahaigetel lühitoimeline bronhilõõgasti.

Enne iga süstet kontrollitakse eelmise süstimise järel tekkinud reaktsiooni tugevust ja kõrvaltoimeid ning kas patsiendil ei ole ägedat viirushaigust või allergianähtude ägenemist.
Saadud info põhjal otsustab allergoloog, kas raviannust suurendada, mitte suurendada või hoopis vähendada.
Kui tõhusaks ravi osutub, saab hinnata anamneesi ja allergiasümptomite põhjal. Kui aasta jooksul ei ole toimet täheldatud, tuleb välja selgitada põhjused: kas ravitud on korrapäraselt;
kas astmahaige kasutab püsiravi; kas allergiasümptomeid ei süvenda allergeen, mida immuunravi ei sisalda. Kui AIR osutub esimese ravikuuriga tõhusaks, võib vaevuste olulisel süvenemisel immuunravi hiljem korrata.
Möödunud sada aastat on tõestanud allergia immuunravi kui täiendravi olulisust just õietolmuallergikutel ja putukaallergiaga inimestel.