Kadri Muoni, Tallinna lastehaigla lastearst-allergoloog
Nahalööbed tekitavad sageli muret – esimene mõte on tihti: „see on kindlasti allergia“.
Mitmed sagedased nahahaigused võivad meenutada allergiat, kuid nende tekkepõhjused on hoopis teistsugused või vaid osaliselt allergiaga seotud.
Keratosis pilaris (KP) on väga levinud ja ohutu kuiva nahaga seotud seisund. Tegemist on pigem kosmeetilise probleemiga ja seda võib nimetada ka naha eripäraks.
Enamasti on õlavarte ja reite sirutuspinnal kananahka meenutavad nahaga sama värvi või punetavad 1–2 mm punnikesed. Harvem on löövet põskedel, tuharatel, rindkerel, säärtel, käsivartel. Mõnikord võib esineda kergekujulist nahasügelust.
KP on põhjustatud keratiini-nimelise valgu liigkogunemisest karvafolliikulitesse ja nende kohale nn korgi moodustamisest.
Löövet ei esine imikutel, kuid nii lastel kui ka täiskasvanutel on see väga sage (50–70 protsendil teismelistest, 40 protsendil täiskasvanutest). Tavaliselt on tegemist elukestva eripäraga.
KP tekkepõhjused ei ole küll täielikult teada, kuid seda seostatakse muu hulgas filagriini geenimutatsiooniga, mistõttu on häiritud naha keratinisatsiooniprotsess. Tegemist on autosoom-dominantselt päranduva eripäraga.
Atoopilise dermatiidi ja ihtüoosiga haigetel esineb haigust sagedamini. Talvel on lööve tihti rohkem väljendunud kütteperioodi ja õhukuivuse tõttu.
Leevenduseks on niisutavad ja keratolüütilised kreemid (näiteks uurea, salitsüülhape). Naha pesemiseks tuleb kasutada tundlikule nahale mõeldud vahendeid. Kui seisund valmistab kosmeetilisest küljest meelehärmi ja käsimüügikreemidest leevendust ei saa, tasub pöörduda nahaarstile.
Suuümbruse nahapõletik on enim levinud naiste hulgas alates 20.–40. aastast, kuid seda esineb ka lastel.
Suu ümber on nahk punetav ja punetuse taustal väikesed roosad villikesed. Huulte vahetu ümbrus on lööbeta. Võib olla ka kuivust ja ketendust. Samasugust löövet võib olla silmade ümber, just silma välisnurgas.
Perioraalse dermatiidi põhjused on ebaselged, kuid löövet võivad vallandada ja ägestada kosmeetika kasutamine, rasvased kreemid, fluoriidiga hambapastad, hormoonkreemi määrimine suuümbruse nahale. Haigust ägestavad ka tuul, ultraviolettkiirgus ja kuumus. Fooniks võib olla atoopiline dermatiit.
Kui lööve on tekkinud, tuleb vältida ägestavaid tegureid – nahka hooldada vaid õrnatoimelise seebivaba puhastusvahendiga ja kasutada väherasvast niisutavat kreemi. Vajadusel kirjutab arst välja paikse või suukaudse antibiootikumravi.
Atoopiline dermatiit on sageli esinev krooniline põletikuline nahahaigus, mis algab tihti juba imiku- või väikelapseeas.
Nahk on kuiv, kare ja sügelev. Lööbe ägenemisel tekib punetus. Imikueas esineb lööve sagedamini põskedel-otsmikul, jäsemete sirutuspindadel, mõnikord üle kogu keha, kuid mitte mähkmepiirkonnas. Väikelapse- ja koolieas on tüüpilisemad paikmed küünar- ja põlveõnnaldes, randmetel ja säärtel; täiskasvanutel aga liigeste painutuspindadel, näol, kaelal ja labakätel.
Haigus kulgeb ägenemiste ja paranemistega. Sageli on suvel nahaseisund parem ja sügisest tekib taas rohkem ägenemisi.
Olulist rolli mängib haiguse tekkes pärilik eelsoodumus. Haigusega seotud geene on mitukümmend. Teatud geeni muutuse tõttu puudub naha välimises kihis filagriini-nimeline valk, millest tuleneb naha kaitsebarjääri nõrkus ja nahakuivus. Allergeenid ja ärritajad pääsevad läbi naha ning immuunrakkude osalemisel tekib nahas põletik.
Ärritavalt mõjuvad kuiv õhk, liiga palav või külm keskkond, higistamine, kratsimine ja hõõrdumine, pikem vees viibimine, lõhnavad ja vahutavad pesemisvahendid, teatud materjalid (näiteks kare villane vastu nahka). Nahasügelust võib soodustada suures koguses histamiinirohkete või histamiinivabastajate (nn pseudoallergeenid) tarbimine: maasikad, tsitruselised, kakao/šokolaad, tomat, viinamarjad. Samuti rohke säilitus- ja värvainete sisaldumine toitudes.
Laialt on levinud arvamus, et atoopilise dermatiidi korral esineb alati kaasuvalt allergia toidu- või õhukaudsete allergeenide suhtes. Tegelikult on see nii ainult umbes kolmandikul juhtudest. Imikutel ja väikelastel esineb seejuures sagedamini toiduallergiat (eelkõige lehmapiim ja muna). Suurematel on pigem tolmulestade, loomade, sulgede, õietolmude ja hallitusseente allergiat. Toiduallergeenidest on tüüpilisemad IgE vahendatud allergiatekitajad veel pähklid, kala ja muud mereannid ning nisu ja soja.
Liigseid või ennetavaid menüüpiiranguid tasub vältida. Kindlasti ei asenda need atoopilise dermatiidi ravi alustala – igapäevast niisutava kreemi kasutamist.
Ägenemiste raviks on hormoonkreemid. Nahasügelust võib aidata leevendada suukaudne antihistamiinikum, kuid kõige tähtsam on paikne naharavi. Võimalusel vältida kontakti teadaolevate allergeenidega.
Nõgeslööve on samuti väga levinud nahaprobleem, mida on elu jooksul kogenud vähemalt viiendik inimestest. Esineda võib see igas vanuses.
Lööbele on iseloomulikud sügelevad nahast kõrgemad punetavad või valkjad eri suuruse ja kujuga kublad. Lööve võib olla paikne või üle kogu keha. Konkreetne lööbeelement ei püsi samas kohas üle ööpäeva, pigem taandub paari tunniga, kuid kuplasid võib ilmuda teise kohta. Mõnikord kaasub nõgeslööbega huulte, silmalaugude või suguelundite piirkonna turse. Äge nõgeslööve taandub enamasti paari tunni kuni paari nädalaga. Üle kuue nädala kestnud löövet nimetatakse krooniliseks.
Sarnaselt atoopilise dermatiidiga eeldatakse ka nõgeslööbe puhul pea alati, et põhjuseks on allergeen. Ägedat nõgeslöövet võivad tõesti põhjustada allergeenid, muu hulgas toidud (näiteks piim, muna, nisu, pähklid, kala ja teised mereannid), ravimid (antibiootikumid, mittesteroidsed põletikuvastased vahendid), kontakt loomaga, herilase või mesilase nõelamine.
Lastel on kuni 80 protsendil ägeda nõgeslööbe põhjuseks hoopis viirusnakkused. Nakkusvallandatud nõgeslööve võib kesta üks-kaks nädalat ja perele palju meelehärmi põhjustada. Ravimite abil viirusest vallandatud lööbe kestust enamasti lühendada ei saa.
Kroonilise nõgeslööbe põhjus on väga harva allergia. Need lööbed võivad olla seotud konkreetsete tekitajatega, nagu külm või kuum, vesi, päike, higistamine, surve ja vibratsioon. Idiopaatilise kroonilise nõgeslööbe puhul aga tekivad kublad ja/või turse selge põhjuseta täiesti ootamatult ning see häirib oluliselt elukvaliteeti.
Nõgeslööbe vastu kasutatakse antihistamiinseid ravimeid, mis leevendavad sügelust ja aitavad lööbel taanduda. Vajadusel võib lisaks suukaudsele antihistamiinikumile tugevat nahasügelust leevendada jaheda kreemi, antihistamiinikumi- või kortikosteroidkreemiga. Kroonilise idiopaatilise nõgeslööbe korral kasutatakse lisaks antihistamiinikumile immuunsupresseerivad ja bioloogilisi ravimeid.
Vastuseks putuka nõelamisele võib tekkida naha alla sattunud mürgi, sülje või muu putukaeritise tõttu kas mürgine või allergiline reaktsioon.
Toksiline ehk mürgine reaktsioon on sagedasem ning tekib juba esmakordsel putukaga kokkupuutel ja piirdub pigem pistekoha sügeluse ning paikse tursega. See on tavapärane reaktsioon herilase või mesilase nõelamisele. Kui inimene on saanud ühekorraga väga palju nõelamisi ja organismi satub palju putukamürki, võib tekkida süsteemne mürgine reaktsioon.
Vaid väiksel osal inimestest tekivad pärast herilase või mesilasega kokkupuudet putukamürgis olevate valkude suhtes IgE-tüüpi antikehad ja korduva(te) kokkupuu(de)te järel võib vallanduda raskekujuline allergiline reaktsioon.
Vereanalüüsiga on võimalik leida kinnitust, et inimese organismis on IgE-tüüpi antikehad kas siis mesilase või herilase mürgi suhtes. Selline uuring on põhjendatud, kui pärast mesilase või herilase nõelamist on esinenud süsteemne reaktsioon. Igaks juhuks, ennetavalt või ainuüksi positiivse pereanamneesi põhjal testima ei ole mõtet minna, sest osal inimestel on antikehad veres, kuid tugevat reaktsiooni kokkupuutel ei teki.
Paikse reaktsiooni korral aitab häiriva sügeluse ja turse vastu külmakompress, antihistamiinikum (näiteks tsetirisiin), hormoonkreem (näiteks hüdrokortisoon), käsimüügis on müügil vastavad geelid.
Tavapärase paikse reaktsiooni puhul taanduvad pistekoha punetus, turse, sügelus ja valulikkus enamasti paari päevaga. Ulatusliku paikse reaktsiooni korral on turse läbimõõt üle 10 cm, valu ja turse süvenevad ühe-kahe ööpäeva jooksul pärast pistet ja vaevused taanduvad kümne päevaga.
Ka paikne reaktsioon võib ohtlik olla – seda juhul, kui nõelatakse suu või kõri piirkonda ja tekkiv paikne turse põhjustab hingamishäire. Süsteemse reaktsiooni puhul ilmnevad nahanähud pistekohast kaugemal või tekivad vererõhulangus, hingamishäire, seedekulgla vaevused, teadvushäire. Sel juhul tuleb helistada hädaabinumbrile 112.
Eelmine:
07. mai 2026
Järgmine:
07. mai 2026
